Juulis külastasime imeilusat Lavendlitalu Hiiumaal. Talu kutsus huvilisi enda juurde lõikuspeole lavendlit korjama ning korraldas kohapeal ka töötube ning vastas küsimustele. Tegemist on noore pere alustatud põneva algatusega, mis arvatavasti põhjapoolseim lavendlitalu maailmas, asudes põhjalaiusel N 58°56’ 20”.
Talupidajateks on Birthe ja Taavi Liivandi ning talule pandi algus õige romantiliselt. Noored olid otsustanud soetada omale maakodu, olles varasemalt Hiiumaal aastaid puhanud. Ja siis kinkis Taavi oma naisele 20 000 lavendlitaime….
Nüüdseks on Lavendlitalu oma kuulsust kasvatanud ning teadatuntud mitte ainult Hiiumaal vaid üle Eesti. Kui me põllu äärde saabusime, oli autoderivi tee ääres juba pikk. Lahke pererahvas selgitas lavendlikorjamise nippe, andis kätte sirbi ja paberkoti ning lõikus võiski alata. Terve põld oli täis imelist lavendliaroomi, värve ja loomulikult suminat. Suminat-suminat-suminat. Põld oli kaetud erinevate kimalaste, liblikate ja mesilastega, kes omasoodu rahulikult toimetades lavendlilõikust kuidagi ei häirinud. Ilmselt mõjus mõnus lavendlilõhn mitte ainult inimestele rahustavalt.
Fotod: Kärt Ulman
Kiviklibusel põllulapil midagi nii unikaalset teha on imetlusväärt. Just maaettevõtluse mitmekesistamine, uute ja huvitavate toodete tootmine, maaelu elavdamine – see kõik ongi jätkusuutlikkuse võti.
Paraku aga selgus vestlusest peremehega, et lavendlitoodete tootmine ja arendus on seotud suure bürokraatiaga. Lavendliõli komponente klassifitseeritakse lausa ohtlikeks allergeenideks ning lavendliõli tootmiseks rakendub terve ametkondlik uurimisjärelvalvelubade süsteem, mis eriti väikeettevõtjale on nii aja kui rahalise ressursi mõttes lausa ülejõu käiv. Ajakirjaniku rollis olles suhtlesin isegi mitmete valdkonda reguleerivate ametkondadega ning sain tulemuseks pakkide kaupa, sõna otseses mõttes tuhandeid lehekülgi seadusi, eurodirektiive, määrusi ja regulatsioone, mis kõik oleks tulnud läbi töötada. Lisaks oleks pidanud asja uurimisel olema endal korralik keemikuharidus veel taustaks.
Nii on ka see väiketalu sisuliselt hetkel käega löömas suuremale tootearendusele, sest see käib lihtsalt üle jõu. Üle jõu mitte oma tahte ja pühendumise, vaid justnimel bürokraatliku masinavärgi poolest.
Samal ajal on paljuräägitud rohepöörde keskmes justnimelt väiketalud, maaelu, puhas toodang, lühikesed tarneahelad. Naiivselt mõtlen, et ametkondade töö peaks, rohepöörde võtmes, olema just sellistele väike-ettevõtjatele eelduste loomine sujuvaks tootearenduseks. Ametnik võiks olla see, kes on bürokraatiaga peensusteni kursis, aga mitte selleks, et see piltlikult öelda pisikese perefirma “kaela valada” vaid selleks, et anda kiire ja lihtne abi vajalike toodete arenduseks. Aidata, nõustada, toetada. Lisaks võiksid väiketootjad kohe päris kindlasti olla vabastatud kulukatest lubade saamisega seotud maksudest või muudest koormistest.
Kummaline on ka see, et looduslik toode, lavendli naturaalne õli, mida Euroopas on aastasadu toodetud, on allutatud keerulisele lubade taotlemise ja tõestamise süsteemile, samal ajal kui igapäevaselt on meie toidulaual tooted, milles sisalduva kümnetest kemikaalidest “kokteili” sünergilise mõju kohta pole eriti uuringuidki, rääkimata nende ohutuse tõestusest. Kas on vahe selles, et esimest toodet tahaks toota väike maaettevõtja ja teisi toodavad globaalsed multikartellid?
Kas jõuame kunagi sinnani, et ametnikud ja paberimajandus töötaksid Inimese ja Looduse heaks, mitte ei genereeriks aina keerukamat süsteemi päriselule jala taha panemiseks?
Bürokraatia takistuste kiuste õitsevad aga kivisel Hiiumaal nüüd igal aastal lavendlid, tõestuseks inimese armastusest heade muutuste, oma pere ja maa vastu. See on tõeline ja päris elu ning just seetõttu kajab see vastu ka teiste inimeste hingedes.
Rea Raus
