Kindral Johannes Kert
1990. aastate keskel kutsuti mind Kaitseväe peastaabi pressiosakonda tööle.
Kohtusin siis ka Johannes Kerdiga, kes oli sel ajal majori auastmes.
Pärast seda, kui temast sai kindralleitnant, ütlesin talle, et ta tõusis auastmeredelil kiiremini kui Napoleon omal ajal.
Alljärgnevas mõistujutus siilist annab kindralleitnant Kert selgelt mõista, et Eesti ei peaks lootma ainult toorele jõule, vaid sellele, milles me ise oleme tugevad.
Tihti saab mõistujutu või naljaga tõde paremini edastada kui kuiva poliitilise platvormi kaudu.
Alljärgneva loo siilirahvast saatis Johannes Kert, kes nüüd kuulub Reformierakonda ja on Riigikogu liige, minu e-posti möödunud aasta jõulude ajal.
Kuna praegu on käimas suurõppus „Siil 2015“, siis on see tänuväärne lugemine ka laiemale publikule. Ja loodan, et Johannes Kert ei pahanda, et ma tema e-kirja avalikustan.
Viido Polikarpus
Siilirahva lugu ehk Strateegilised valikud
Kesktalvises külmast paukuvas metsas istus lumehanges hunt ja ulus pikalt-pikalt pilvenurga tagant paistva kuu poole. Tema viimased jahid ei olnud õnnestunud, külm näpistas ning nälg oli teinud ta eriti kurjaks. Igaks juhuks olid temast eemale hoidma hakanud isegi metsa suuremad loomad, kellega hunt muidu otse tüli ei norinud.
Nüüd juhtub nii, et ohtlikuks muutunud hundile tuuakse toiduks kena nuumatud lammas ja turtsakas siil. Näljane hunt tahaks murda mõlemad, kuid on valiku ees. Kui murda lammas, siis jookseb selle aja jooksul siil peitu. Kui hakata jändama tülika torkiva siiliga, kellest nagunii kõhtu korralikult täis ei saa ja kelle söömine on okaste tõttu väga komplitseeritud, kui mitte öelda tervist kahjustav, siis jõuab lammas karja hulka koerte valve alla tagasi joosta. Lõppude lõpuks ei meeldi see siili kiusamise kära ka teistele metsaelanikele ja metskult, põder ning ka lõpuks talveunest äratatud karu tulevad rahu ja viisakat käitumist nõudma. Hundi jutt, et siil on vaenlane ja näe, tungis kallale, ei ole neist kellelegi usutav.
Hunt otsustab pika põlvkondade rea geneetilise kogemuse ajel toimunud hetkelise analüüsi tulemusena murda lamba. Mõistlik valik, kuid siil on läinud.
Lammas on iseenesest kena ja armas loom, kuid pisut rumala mainega. Mis aga on põhiline, ta maitseb hästi, hundile sealhulgas.
Siili tegemised on toonud talle pigem aruka, vahva, eneseteadliku, ka pisut toriseva-turtsaka, kuid kasuliku looma maine. Inimeste juures taludes on siil olnud tihti kassi eest, hoides majast eemal närilised ja isegi rästikuga saab ta hakkama. Eesti müütiline rahvuskangelane Kalevipoeg on saanud just siililt head nõu, kuidas võidelda vaenlastega oskuslikumalt ja edukamalt.
Kui Eestil peaks olema rahvuslille ja rahvuslinnu kõrval ka rahvusloom, siis peaks see olema muidugi siil.
Kui me väikerahvana tahame oma riiki pidada muutlikus, perioodiliselt väljakutseid esitavas, meie geopoliitilisele asendile iseloomulikus julgeolekukeskkonnas, siis on meie vältimatu valik areneda siiliks.
Põhimõtteliselt on ju ka siil söödav, kuid see ei ole arusaadavatel põhjustel mõistlik valik, eriti kui on lambaid saadaval.
Ei ole mõeldav, et hunt hakkaks siili kartma, ja seda pole vajagi. Siilil tuleb olla tark ja toimekas, aga mis põhiline – kõik peavad teadma, et tubli siil astub tingimusteta enda kaitseks välja ning suur kära metsas on sellega seoses vältimatu. Vaja on, et teised, pigem rahuarmastavad metsaelanikud ja isegi elevant naabermetsast, on valmis vahva siili eest kostma ning vajadusel ka välja astuma.
Lamba lõpp on tavaliselt hääletu.
On vähe usutav, et ülejäänud metsaelanikel, siilil sealhulgas, õnnestub kunagi õpetada hunti porgandeid, kaalikat ja kapsast sööma, kuid hea tahtmise juures õnnestub kindlasti sundida hunti tegema valikuid, millega rahu metsas on mõistlikult tagatud.
Siilirahvale jõuluks rahu ja uueks aastaks eelkõige tarka visadust soovides
Johannes Kert
