Maailm käärib. Käärib pisikeses Eestiski. Kas põhjustab seda täiskuu sattumine pööripäevale või ägedad tormid Päikesel, igatahes on inimesed pidevalt ärevil ja ütlevad välja asju, mida õieti ei taha ja mis kõrvaltvaatajale näib pideva purjusolemisena.
Maailma üldise olukorra kõrval möödusid meie märtsi alguse valimised ju tegelikult väga rahulikult. Ilmselt kuuleme varsti küll, et meediasse paisatud reklaamidele kulutati enneolematu hulk raha ja reklaamibüroode poolt väljamõeldud sõnavahtu ning rida erakondi on suurtes võlgades või lõhenevad katteta antud lubaduste koorma all. Mis pani erakonnajuhid sellist lausreklaami välja paiskama, jääb ilmselt saladuseks, oli see siis erakonna Eesti200 pidev reklaamishõu ja üleskiitmine nende rahastajate poolt, mis tõi omakorda kaasa reklaamiraha võidujooksu. Igatahes on valimistulemused nüüd kinnitamisel ja näha on, et kulutatud raha on enamasti andnud ka võrdväärse häältehulga. Ja seda hullema koorma laovad võitjaerakonnad nüüd rahvale selle raha tagasisaamiseks.
Ja kuigi üleloetud häältehulk annaks valitsuse moodustamise õiguse reformierakonnale, seda on lubanud ka president, on nende uhkus neid upakile ajanud ning juhtumas on vana rahvavärsi ridade kohaselt “esimesed heidetakse, tagumised tapetakse”. Valitsusliitu teevad Keskerakond, Konservatiivne Erakond ja Isamaa. Mis võib esmapilgul tunduda üsna ootamatu, aga omajagu lootusrikas, sest üks võimule saav erakond on valitsemas uus. Rahvas ootab muutusi, väljamurdmist vanast paigalseisust. Loodab muutusi paberõhukeseks kulunud riigi poliitikas ja maaelus, hariduses ja kultuuris. Ja oleks ootuspärane, et ohtralt vahtu kloppinud erakonnad – reformierakond ja sotsiaaldemokraadid asja veidi rahulikumalt võtaksid ja kokkuistunud erakondadel valitsuse ära teha laseks ning 100 kritiseerimisvaba päeva enda tõestamiseks annaks. Paraku on kaotajarolliga leppimine raske ja iga päev toob Eesti ellu uue skandaali, mida otsitakse purjus trammijänese suust ja Euroopa Liidu juhtide näpuvibutustest. Tegelikult on inimesed kõigest sellest nii väsinud, et aina enam inimesi lahkub juba ka sotsiaalmeediast, poliituudistest rääkimise peale käratatakse “Aitab! Räägime millestki muust!”
Aga seda muud on algav kevad meile pakkunud kuhjaga. Võibolla mitte nii enneolematut, aga kaks päeva enne kevade algust, mil veel suurem osa Eestist oli lumega kaetud, kärgatas Tartus äike ja taevas lehvis imeilus vikerkaar. Tõepoolest ilmaolud on sama heitlikud, kui meie poliitkliima.
Tegelikult pole sellistes ilmaoludest midagi väga enneolematut, sest enne jüripäevase, enne 23. aprilli kärgatava kõue kohta ja ka vikerkaare kohta on meil pärimuses lehekülgede viisi ilmaendeid. Ühes ollakse kindel, nii vara taevas lehviv vikerkaar toovat meile külma suve. Äikese paukumine aga toovat suure heinakasvu ja ohtralt usse, karusid ja hunte karjamaadele. Ühesõnaga, eelmisest pikast ja soojast suvest hoopis erineva suve.
Just selline ilmade heitlikkus ja kliimamuutused on viimasel ajal tähelepanu pälvinud kogu maailmas. Ja kuigi mitmed valitsusjuhid eitavad teadlaste arvutusi inimmõjul toimunud kliimamuutuste kohta, on keskkonnakaitsjad saanud endale ootamatud abimehed. Rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi algatatud kliimastreigid, reedesed demonstratsioonid, kliimamuutustele tähelepanu juhtimise streigid on levinud üle maailma. Ja sellest liikumisest ei ole kõrvale jäänud ka Eesti.
15. märtsil toimus kliimastreik kolmes paigas Eestis – Tallinnas, Tartus ja Paides. Tallinnas hinnatakse Riigikogu ette kogunenud osavõtjate arvuks pooltuhat noort, mis on Eesti kohta väga suur arv. Arvestades, et tegemist oli ka koolipäevaga. Just see on kliimastreigi vastastel praegu kondiks hambus – et lapsed tegid koolist poppi. Kuid laste sõnum oli selge “mis mõtet on õppida, kui kooli lõpetamise ajal on maailm muutunud nii elamiskõlbmatuks, et nende teadmistega pole midagi peale hakata”.
Olen end hinnanud ikka konservatiivsemaks keskkonnakaitsjaks, kes väga tänavaaktsioonidega kaasa ei lähe, seekordki läksin Tartu õpilaste kliimastreiki pildistama pigem ajakirjaniku ja emana. Hiljem nägin lehtede piltidelt, et mu tütar oli veel enne minu sinnajõudmist, õhtul joonistatud plakat käes, kõrvuti seisnud Tartu linnapeaga, kohe sealsamas lapsepõlvesõber teisest koolist, keda mitu aastat näinud pole.
Üllatav oli aga minu jaoks see, et meie Eesti noored on nii ettevõtlikud! Tartus oli kliimastreigi korraldajaks Miina Härma Gümnaasium, sest ootamatu kokkulangemisena olid koolis sel päeval gümnaasiumi sisseastumiskatsed ja ülejäänud kooliperele antud vaba päev. Ja on tõesti üllatav, et oma vaba päeva kasutasid noored manifestatsiooniks öeldes, et nad ei luba enam maailma ega Eestit hävitada, et pole olemas planeeti B, kuhu kolida, kui õhk meie ümber ei kõlba hingata, kui vesi ei kõlba enam juua ja osoonikihita Maal põleb kõik elav ja vesi tõuseb üle kallaste. Ja teate, Tartusse raeplatsile kogunenud noorte, ka väga paljude teiste koolide õpilaste, käes ei olnud vaid need ingliskeelsed plakatid, mida nähtud oma eakaaslaste käes läbi interneti üle maailma. Vanapaberikuhjast välja õngitsetud papploosungitel kutsuti lõpetama metsade üleraiet ja loobuma just ehitusloa saanud uuest Auvere õlitehasest, mis suurendab veelgi kaevandatava põlevkivi hulka.
Ja tore oli ka näha, et kooliharidus ei ole noortel lihtsalt maha voolanud. Nad võtsid julgelt mikrofoni ja rääkisid ettevalmistamata kõnedes kõigest sellest, mida tundsid – oma murest meie keskkonna pärast ja sellest, et nad on valmis võitlema selle eest, et nad saaksid meilt päranduseks rikkumata looduse.
Mul ei ole usku uue valitsuse tegudesse, kes meie keskkonnaprobleeme arutab koalitsioonikõnelustel alles teisel nädalal. Ma usun, et valitsused hakkavad meil vahetuma järgmise valitsusperioodi jooksul iga poole aasta tagant. Aga ma usun, et me oleme kasvatanud endale põlvkonna visasid noori, kellel keel suus ja mõistus peas – kes võtavad meilt ühel hetkel riigi üle ja asuvad otsima võimalusi, kuidas luua innovatiivne ja keskkonnasõbralik riik. Meil on lootust.
Kristel Vilbaste
[email protected]
