Kui lastega ülemöödunud nädalal linna tagasi tulime, oli kõige raskem harjuda kliimamuutusega. Maal ei olnud pea kunagi külm. Aga meie 1953. a. ehitatud kivist korterimajas on siiani radikad külmad, sest kuumakraan (soojussõlme sisendid) lahti keeramata. Toas on juba nädalaid 16 kraadi C muutuseta.
Maal pani hommikul käigu sisse kööki astumine, kus minu hullult vara ärkav ämm juba varavalges pliidi alla tule teeb ja selle peal podiseva-pruunistuva kohal askeldab. Ja soojalt ning sujuvalt edasi: 2,5 km Lõpi jooksuring, põldmarjarohke tee-äärne päikse käes, toimetamine, tegutsemine (ämma juhendamisel), prahipõletamine, saun…
Internetist loen: “Tallinna Küte tagab pideva soojusvarustuse aastaringselt ja majaelanikud ühiselt otsustavad, millal majas küte sisse või välja lülitada. Üldjuhul soovitatakse küttega alustada, kui ööpäevane keskmine välisõhutemperatuur on viiel järjestikusel päeval alla + 8 kraadi.” Paljude majade elanikud juba kuivatavad sokke soojadel radikatel, aga mitte meil ja põhjuseks on ilmselt meie valdavalt vene rahvusest pensionäridest naabrid, kel pole küttearve maksmisega mitte kuhugi kiiret. Karastunud inimesed, tubli! Ega see ühest küljest paha ole, aga huvitav, kuidas nad näiteks pesu kuivatavad? Sest minul kuivab see toas nööridel praegu 2-3 päeva ja pahatihti ei lõhna siis enam kõige magusamalt. Mõni üksik paneb pesu välja hoovi, aga mina ei suuda. See on liialt läbikäidud ja -sõidetud avalik paik. Tundub kaitsetu.
Võibolla üllatab teadmine, et enamusel eestlastest pesukuivatajat ju pole. Mitte, et see oleks enam tea mis luks asi; tavaliselt on takistuseks ruumipuudus. Uutes eramutes (eramajades) on ilmselt vastav pesutuba, nii nagu köögis ka juba nõudepesumasin. Kuigi pean tõdema, et neil päevil siiralt naudin lusikate otsimist tulikuumas seebivees.
Huvitav oleks teada millise rahalise väljamineku eestlane sooja nimel esimesena teeb: kes ehitab väikesesse korterisse veelgi väiksema sauna (neid garderoobsaunasid on üllatavalt palju), pistab lae alla pesukuivati, magab peenvillade vahel või varub soojapuhuri või elektriradika? Möödunud sügisel unistasime ja arvestasime, et korstnatoru läbi pööningu kuluks oma 8, 9 meetrit, et ahjusuu ees istuda. Siiani lülitame hädakorral sisse vana, sinist karva nõukogude-aegse õliradiaatori – selline kitsas püstine me-tallist plaat, millesarnast ma Kanadas näinud pole. Ta on stiilselt retro, aga pidavat võtma palju voolu.
Kuigi täpne statistika puudub, julgen väita, et enamikel siinmaalastel on jalgealune köetud, kui hambaid pesevad. S.t. et kui tehti vannitoa remont (ja suht vähe on neid, kes uuel Eesti ajal seda teinud pole), pandi ühtlasti kahhelkivide alla põrandaküte. Nii ka meil, hurraa, asi seegi! Saate vast aru, miks selle väikse toa põrandal ka alatasa mänguasju vedeleb – isegi nukkude varbad külmetavad. Lugesin ühes lehekommentaaris, et “Miks te vingute, et veel ei köeta, jätke vannitoa uks lahti, sealtkaudu (e. siis põrandast) tuleb sooja küll.”
Mu äial-ämmal põrandakütet pole, kuid möödunud nädalani käisid veel maal paljajalu, mis on minu jaoks täiesti uskumatu. Ja nad on terved. Mina, seljas suusaaluspesu ja kolm paari sokke, seevastu köhin mis kole. Kuigi mis siin salata, hakkasin linnas kohe manduma: jooksmas ei käi, astun hoopis voodist hommikul kuuma dushi alla vett raiskama; sest ega ma seal pese, ma laen. Unustan süüa õunu, lurbin liialt palju kohvi (ämm teeb kohvi ainult hommikul) ja kuritarvitan (salaja veel) shokolaadi, et meeleolu ülal hoida.
Kusjuures õues paistab viiendat päeva järjest päike ning www.soojus.ee teatab, et õhusooja on pealinnas hetkel 9,9 kraadi. Olengi süüdi selles, et topin lapsed õue minnes liialt riidesse. Mind lihtsalt petab ära karm sise-kliima, looduses on hulka leebem seis. Mu Kindlami vanaisa olevat öelnud, “Lähme Roncesvallesi peale sooja.” Ta pidas silmas poola poodidega palistatud tänavat lääne-Torontos ja ma kujutan praegu täpselt ette, mida ta mõtles. Oleks juba aeg minna õhu ja valguse kätte, avastama lähedalasuvast Stroomi rannast Rocca al Mareni kulgevat terviserada. Õhtupäikeses. Eriti tõmbab lõik, mis laudteena läbib kõrkjaid. Ja maaõuna võtan ka kaasa.
Riina Kindlam,
Tallinn
