Juba mõnda aega olen ma kahtlustanud, et meie maamajas kummitab, või veel hullem – ma olen läinud hulluks!
Meie talul on tõesti omapärane ajalugu. Pärast esimese omaniku surma võitlesid kaks tema poega talu endale saamise eest ja, suutmata seda jagada võrdsetesse osadesse, saagisid nad maja pooleks.
Üks poegadest jäi paigale, teine vedas enda poole pool kilomeetrit kaugemale.
Teine pool päristalust kuulub praegu minu naise Heli parimale sõbrannale Kurenurme koolist Ulvile. Ulvi, nagu ma olen ennegi kirjutanud, töötab kõige kõrgemal kohal Eestis – Suure Munamäe tornis!
Kõik, kes elavad või on kunagi elanud Keema ja Utsala külas, on omavahel kas veresugulased või suguluses abielu kaudu.
Heli vanaisal oli talu meie talu vastas teisel pool teed, nüüdseks seda talu enam ei ole. Kohe pärast sõda tehti selle maja omanik, kus meie praegu elame, kulakuks, sest tal oli lehm, ja seepärast oli talu peremees koos naisega Siberisse saadetavate nimekirjas. Neil õnnestus siiski põgeneda metsa, enne kui küüditajad kohale jõudsid.
Minu äi ja ämm töötasid sovhoositöölistena mõlemad metsa üles. Sel ajal sündis minu naisevend ühes väikeses metsavahimajas, üsna lähedal sellele paigale, kus praegu on kohalik jahimaja. Selleks ajaks, kui sündis minu naine, oli pere juba kolinud Keema külla. Kui nad tallu sisse kolisid, siis olevat sead ja kanad jooksnud ringi nii õues kui ka majas sees.
Ukraina sündmuste ja meie oma poliitiliste sündmuste tõttu ärkasin ma kord ühel hommikul ärevusega hinges üles. Kuulsin, kuidas keegi kloppis ägedalt välisuksele. Arvates, et midagi tõsist on juhtunud, kargasin ma voodist välja, viskasin hommikumantli kiiresti ümber ja jooksin trepist alla. Avasin ukse, olles valmis, et keegi on ukse taga. Ainukesed, kes mis mind uksel tervitasid peale päikese ja värske õhu, olid mu kaks koera, samal ajal kui meie kass end minu jalgade vastu hõõrus.
See on juhtunud juba mitu korda, nii päeval kui öösel, alati siis, kui ma olen sügavais mõtteis ja kõik ümberringi on olnud vaikne. Olen jooksnud välisukse juurde, aga seal pole kunagi kedagi olnud.
Ma pole sellest seni kellelegi iitsatanudki, sest kui inimene on vaid aasta kaugusel 70. eluaastast, siis ta ei taha, et mõni arvaks, nagu ta kuuleks hääli. Niikuinii on mul tegemist, et inimesed mind tõsiselt võtaks.
Eelmisel nädalavahetusel tuli mu naine koos oma tütre Eva-Mariaga maale. Eva-Maria töötab moedisainerina Londonis ja ta teeb parajasti oma magistritööd Londoni Kuninglikus Akadeemias. Eva-Marial oli seekord kaasas ka tema poiss-sõber Jim, kes töötab Londonis arhitektina. Jim mängib hästi kitarri ja klaverit. Me mängisime ja laulsime temaga koos. Ta oli meeldivalt üllatunud meie päikesepargi üle, istudes selle juures ja tehes mitmeid sketše. Muidugi kütsin ma ka sauna.
Mu naine märkas, et ma olin pannud lindudele suuri rasvatükke akna taha toidulauale. Ütlesin talle, et mulle meeldib vaadata, kuidas linnud seda nokkimas käivad. Talle kogu see asi ei meeldinud. Ta ütles, et linde võib toita talvel, kui on raske toitu leida, aga praegu on kevad ja linnud peaksid toituma putukatest. Linnud söövad end lihtsalt paksuks ja muutuvad laisaks ning ei tee aias seda, mida neilt oodatakse.
Miks aga mulle tundus, et mu naine ei pidanud silmas ainult linde?
Äkki lendas lindude toidulaua kõrvale rähn ja hakkas usinasti toksides tööle! Ja siis ma mõistsin, et ma ei olnud siiski läinud omadega segi! Tema oligi see, kes mind endast välja ajas! Tõusin üles, läksin oma naise juurde, kes ikka veel selgitas mulle, miks ei tohiks ma linde toita, ja andsin talle musi ning kallistasin kõvasti. Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja arvas kindlasti, et nüüd olen ma tõesti peast päris segi läinud!
Viido Polikarpus
