Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind läks Eesti ühele aasta enimmüüdumale, Valdur Mikita teosele „Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi”.
Kirjanik, semiootik ja metsik mõtleja Valdur Mikita vastas ERR kultuuriportaali küsimustele, milles nendib, et eestlasega on võimatu vaielda. Mikita märgib, et me elame väga kummalisel ajal ja ütleb, millesse me kõik võiksime rohkem uskuda. Ning ka seda, kas tal nüüd, kui on üle maa kuulsaks saanud, on üldse enam mahti metsa minna.
Palju õnne, Valdur, kulka kirjanduspreemia puhul? Kuidas tähistad võitu?
Kuna see on sümbolitest pungil raamat, siis võiks seda ka kuidagi sümboolselt tähistada. Näiteks kihutada lähimasse bensiinijaama ja tellida seal endale hiiglasuur burger ja Coca-Cola. Need kolm nähtust on globaliseerumise absoluutsed sümbolid, kõige levinumad võõrliigid maakeral. Mina trööstin ennast mõttega, et eestlast ei ole kunagi võimalik täielikult tsiviliseerida, see pole mitte kellelgi õnnestunud. Burger ei kahjusta eestlase mentaalsust mitte kuidagi, ta võtab seda umbes samamoodi nagu lõhkikasvanud kartulit. Ta võib endale fraki selga tõmmata, aga rinnataskusse torkab ikka kuusekäbi. Ja kui temalt küsida, miks tal kuusekäbi taskus tilpneb, küsib ta tõenäoliselt vastu: Aga miks mitte? Eestlasega on võimatu vaielda, ta ei muuda kunagi oma veidraid seisukohti. Ühesõnaga – kindlasti teen midagi kentsakat, katsun iseennast üllatada.
Oled varem ka öelnud, et ei oska selgitada “Lingvistilise metsa” populaarsust ja pakkusid, et eesti asja tuleb ümber mõtestada iga 10 aasta tagant – küllab siis seekord läks täppi.
Kas ei ole üks võimalus ikka see, et kirjutad eesti inimesele lõpuks ometi midagi positiivset? Et kui meil on olnud mälupoliitikas palju kannatust ja kaotust ja vähe kangelasi, kirjutad sina, et me oleme üks õnnega koos rahvas?
Võibolla on asi selles, et elame väga kummalisel ajal. Ühelt poolt pole asjad kunagi olnud nii hästi kui praegu, teiselt poolelt pole nad kunagi olnud nii halvasti kui praegu. Elame ilmselt oma kultuuri kõige sügavama muutuse murrangujoonel ja see sunnib tahtmatult maailma ja iseennast selle sees mõtestama. Lingvistiline mets ehk annab mõne ebahariliku mõtteotsa, kuidas seda teha. Paljudele asjadele võib seal raamatus vastu vaielda, selleks ta ju ongi, aga üks on ilmselt tõsi – Eesti on tõeline ajakaev. Siia on peitu läinud nii palju kummalisi ja ürgseid ajakihistusi, et võtab lausa kõhedaks. See, mis maailmas praegu toimub, on määratu ajaline nivelleerumine – kaovad varasemad ajakihid, selle asemele hiilib totaalne ajakõrb, selline arusaamatu ja anonüümne kartulisalat ajaloota asjadest. See paljusus muudab maailma tegelikult vaesemaks – inimesel kaob ajas rändamise võime. Meil on see võime veel olemas.
Emakeelepäeval kõneldi “Lingvistilise metsa” ainetel Rahvusraamatukogus, ise ütlesid lõpuks sõna sekka sae teritamisest! Kas vajaksime kõik veidi luisku või pliiatsiteritajat, oleme ehk muutunud veidi töntsiks-tömbiks?
Me võiksime rohkem uskuda ja usaldada lihtsaid asju: metsa, maavanaemasid, hullumeelset Eesti suve, mis meid varsti ees ootab. Me võiks oma maagilist elutunnetust rohkem usaldada, mis eelistab lihtsat keerulisele, vana uuele, seletamatut seletatavale. Poeetiliselt võiks öelda, et eestlasel pole vaja kuhugi minna, siin ongi asjade alg- ja päriskodu. Ja nende asjade panipaik, mis on maailmas otsa lõppemas ja mida nüüd kõik paaniliselt taga otsivad. Ei ole kuigi keeruline näha, et enamik neist asjadest on väga vanad asjad: mets, oma maalapp, võimalus istuda vanal aidatrepil ja mõelda suuri asju, nii suuri, et maailm on selle sees vaid üks täpp.
Oled nüüd üleöö tõusnud eesti rahva sangariks – arvamusliider, prohvet või kuidas keegi nimetab – iseenesest rahva rõõmuks, aga kuidas oled ise kohanenud rolliga? Kuidas leiad aega enda laadimiseks, kas jääb mahti metsa minna ja mõtelda?
Iga rahvas vajab sangareid, see on tõsi. Aga see, et keegi püüab seda kangelase rolli nüüd mulle sokutada, tundub minu jaoks nagu väga halb nukuteatri etendus, millel on probleeme autorilitsentsiga. Niikaua, kui ma ennast mäletan, on mulle alati meeldinud kaks asja: mõtelda ja metsas hulkuda. Ja siin ma vastaks Carlos Castaneda sõnadega: see, mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb, ei ole enam mingil viisil inimese mure.
“Lingvistiline mets” müügil ka VES raamatupoes
