1996. a, kui jagasime Heliga peastaabis kontorit. Foto: Viido polikarpus
Üks kõige raskemaid asju maailmas on tunda iseennast. Ilmselt veelgi keerulisem on tunda oma naist!
Lugesin hiljuti, kuidas Benjamin Franklinil, kui ta oli kuueaastane poisikene, oli taskus vaid kuus vasksenti. Oli pühadeaeg.
Poiss läks poodi ja nägi seal vilet ning ostis selle oma sentide eest ära. Suure rõõmuga läks ta koju.
Ta puhus oma vilet kodumaja juures, kuni ta õed ja vennad hakkasid naerma ja ütlesid talle, et ta oli oma vile eest maksnud kuus korda kõrgemat hinda, kui see tegelikult maksab.
Nad lugesid üles kõik asjad, mis poiss oleks veel saanud, kui ta poleks vile eest nii palju maksnud.
Seepeale hakkas väike Benjamin nutma, sest ost, mille üle ta nii uhke oli, põhjustas talle nüüd rohkem kannatusi kui rõõmu.
Ja äkki selle loo taustal mõistsin ma oma naist, seda, mis tunne teda valdab poes ostlemas käies.
Aastaid tagasi olime Heliga koos New Yorgis Manhattanil. Oli kuum suvepäev, kui me jalutasime 34. tänaval. Helil oli alati olnud raske leida õigeid jalanõusid, mis oleksid olnud jalas mugavad ja poleks põhjustanud vaevusi. New Yorgi 34. tänaval on sadu jalatsipoode. Minu meelest astusime me kõigist läbi. Mina ootasin algul väljas, aga pärast paarikümmet poodi pidasin targemaks Heliga koos poodi sisse minna, sest neis oli õhkjahutus. Olin äärmiselt pinges, sest poodides käimine ei ole mu lemmiktegevus, aga et ma oma naist armastan, siis otsustasin vastu pidada.
Heli vanim tütar Eva-Maria Suviste on praegu Londonis moedisainer, olles lõpetanud Londoni disainikooli. Ma olen kindel, et Heli maitse on palju kaasa aidanud sellele, kuhu ta tänaseks jõudnud on. Aga tookord ma ootasin ja ootasin kannatlikult, kuni ta proovis kümneid ja kümneid saapaid ja kingi. Just siis, kui mu kannatus hakkas otsa lõppema, teatas Heli mulle, et lõpuks oli ta leidnud selle õige jalanõupaari, mis peale selle, et on mugav, on ka moodne! Hingasin sügavalt ja rahulolevalt välja ja soovitasin osta rohkem kui ühe paari neid erakordselt sobivaid jalanõusid.
Heli vaatas mulle otsa, nagu ma oleksin hull, ja teatas: „Ega ma neid praegu ära ei osta, võib-olla leian mõnest teisest poest samad kingad odavamalt.“
Olin täiesti sõnatu. Haarasin kingad ja läksin kassa juurde, et nende eest maksta, aga Heli rebis need minu käest ära ja pani tagasi riiulile. Siis vedas ta mu poest välja, lohutades: „Ma tean, et sa oled väsinud, lähme kuskile kohvi jooma. Ma võin pärast ise üksinda poes käia.“
Siin see sarnasus Benjamin Franklini looga ongi – kui Heli oleks saanud teada, et samasuguseid kingi, mis tema ostis, oleks kuskilt saanud odavamini, poleks ta iialgi enam neid jalga pannud. Ülemaksmise valu oleks varjutanud ostmisrõõmu.
Oleme Heliga elanud koos juba peaaegu kakskümmend aastat. Ja aeg-ajalt ei mõista ma ikka veel oma naist. Aga ma tean, et ta ei ole kunagi töötanud meie ühiste huvide vastu ning väga tihti selgub, et meie vaidlustes on osutunud tõde olema tema poolel. Ta on väga töökas ja kõik, mida ta teeb, teeb ta meie mõlema hüvanguks. Seepärast olen tulnud järeldusele, et lahkarvamuste korral ei hakka ma temaga vaidlema, vaid esitan endale küsimuse: „Kas ma tahan, et mul oleks õigus, või ma tahan olla õnnelik?“
Kuigi ma katsun elada nii, et me mõlemad oleksime õnnelikud, langen ma vahel siiski tagasi oma põikpäisusse. Aga ainult vahel harva.
Viido Polikarpus
