Eesti kultuuriüldsus tähistab tänavu Siuru kirjandusrühmituse sajandat aastapäeva. Sirje Kiin käsitleb oma Metsaülikooli loengus Siurulaste tähendust kultuuriloos ning annab ülevaate ka teistest kirjandusrühmitustest läbi Eesti kirjandusloo kuni tänaseni välja. Sirje Kiiniga koos saab ka arutleda Eesti viimase aja menukaima raamatu, Ilmar Taska “Pobeda 1946” üle, seega kellel võimalus, lugege raamat enne Metsaülikooli tulemist läbi või võtke õhtulugemiseks kaasa.
Sirje Kiinile esitas mõned küsimused Vaba Eesti Sõna toimetaja Kärt Ulman.
Miks taas Metsaülikool?
Õpetan seitsmendat aastat järjest eesti keelt ja kirjandust Kotkajärve Metsaülikooli lektorina, alates 2011. Siis kutsuti mind esimest korda sinna kõnelema Marie Underist, kellest kirjutasin doktoritöö, ja muidugi meie kurikuulsast 40 kirjast.
Metsaülikooli juhatus on mind ikka uuesti tagasi kutsunud ja mul on alati olnud rõõm sinna minna, sest Toronto Tartu Kolledži ja Kotkajärve Metsaülikooli ümber koondunud Kanada eestlaskond on minu jaoks otsekui teine väike haruldane Eesti, kus käib aktiivne eestikeelne seltsielu ning hoolas arhiivitöö, kus tuntakse suurt huvi eesti kultuuri vastu. Miks ütlen, et seal on nii haruldane Eesti? Sest seal on olemas kõik eesti seltskonna head, positiivsed omadused, aga puuduvad tavahädad, mis on olemas igal rahval. Olen ka Metsaülikooli juhatuse liige ning MÜ audoktor, see au kohustab omakorda: aitan kavandada õppekava ja programme.
Miks tasub ikka ja jälle uuesti Metsaülikooli tulla? Kellele seda soovitaksid?
Kotkajärve Metsaülikool on mõeldud kõigile neile inimestele üle ilma, kes on huvitatud eestlusest, eesti keelest ja kultuurist.
Meil on olnud osalejaid nii Põhja-Ameerikast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Euroopa riikidest kui ka mõistagi kodumaalt Eestist. Metsaülikooli siht on eesti keele säilitamine, õpetamine ja suhtlus keelekümbluskeskkonnas. Kotkajärve MÜst on alguse saanud mitmed sarnased ettevõtmised (nt Eestis, Rootsis, Austraalias, USAs). MÜ tegevus on aidanud välismaailmal mõista Eesti ajalugu, poliitikat ja kultuuri. Metsaülikool on tänaseks ehitanud tugeva silla kodu- ja väliseesti kogukondade vahel.
Erinevad programmid on nii neile, kes oskavad eesti keelt kui ka neile, kes oskavad alles natuke või üldse mitte. Nädala jooksul on loenguid, tegevusi ja töötube nii täiskasvanutele, noortele kui lastele.
Tänavu tähistame pidulikult Metsaülikooli 50. aastapäeva, sestap on tegemist erilise augustinädalaga. Poole sajandi jooksul, alates 1967. aastast on Kotkajärve Metsaülikoolist kujunenud legendaarne, mitut väliseestlaste põlvkonda sügavuti harinud ja vaimselt mõjutanud kultuuriinstitutsioon. Sel puhul on Toronto Tartu Kolledžis avatud Metsaülikooli tegevust kajastav fotonäitus ja pühapäeval, 27. augustil kell 2pl toimub samas Metsaülikooli vilistlaste kokkutulek, kuhu kõik asjaosalised on lahkesti kutsutud, ka need, kes pole Muskoka metsa Kotkajärvele tulla saanud.
Mille poolest on Taska “Pobeda 1946” oluline, et seda ka väliseestlased lugeda võiksid?
Filmimees Ilmar Taska üllatusromaan „Pobeda 1946“ ilmus 2016. aastal ja sai kohe populaarseks bestselleriks nii Eestis kui ka Soomes, kus ta kiiresti ära tõlgiti ning kus ta on pälvinud erakordselt rohkesti ülikiitvaid arvustusi. Autor teatas just äsja mulle, et järgmisena ilmub romaan saksa, taani, leedu ja märtsikuus ka Londonis, inglise keeles. Niisugune rahvusvaheline edu ei saada sugugi mitte iga eesti keeles ilmuvat romaani. Autorit võime sel puhul õnnitleda!
Milles peitub romaani võlu? Esiteks on see meistri käega kirjutatud ja dramaturgi sulega komponeeritud. Teos põhineb 2014 ajakirja „Looming“ preemia saanud novellil. „Pobeda“ tähendab vene keeles „võitu“, romaanis tähendab see nõukogude luksusautot Pobeda, millega KGBlane ringi sõidab. See on teos okupeeritud N. Eestist ühe väikese poisi ja tema pereliikmete silmade läbi, kuidas KGB sekkub inimeste eraellu ja millised tagajärjed on sellel inimeste saatustele. Teos on võrreldav Eesti päritolu soome kirjaniku Sofi Oksaneni kuulsate Eesti-aineliste painavate minevikuromaanidega, eriti „Puhastusega“, mis on saanud palju rahvusvahelisi auhindu ja mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse.
Kas raamat on arusaadav ka neile, kes tollal seda ajajärku läbi ei elanud?
Minu hinnangul on Taska romaanist märksa lihtsam aru saada kui Oksaneni ülimenukaist bestselleritest, mis eeldavad lugejalt palju rohkem taustateadmisi Eesti traagilisest ja mitmekihilisest poliitilisest minevikust. Taska perekond kannatas samuti nõukogude okupatsioonirežiimi repressioonide all ja seda on teoses hästi tunda: need õudused ja hirmud on isiklikult läbi elatud, erinevalt mõnest teisest välisautorist, kes lihtsalt konstrueerib poliitilisi skeeme kirjanduseks või toetub kuivalt arhiiviallikaile. Taska romaan on kirjutatud empaatiaga ja tekitab ka lugejas suurt empaatiat tegelaste vastu. Metsaülikoolis arutleme mitmel pealelõunal Taska romaani ja sellest johtuvate Eesti mineviku ning kaasaja probleemide üle kirjanduse huviringi ehk raamatuklubi vormis.
Tundub, et sul on Eesti kirjandusloost teatud ajajärk (Under, Siuru) eriti südamelähedane? Miks just see peaks meile täna oluline olema?
Eesti Vabariik alustas juba tänavu oma sajandat sünniaastapäeva tähistamisega, mis kulmineerub paljude pidulike sündmustega mõistagi järgmisel aastal. Kuid sellega seoses tähistas Eesti kultuuriüldsus tänavu maikuus ka kirjandusrühmituse „Siuru“ sajandat sünnipäeva kahepäevase konverentsiga Tallinnas. Jõudsime seal mitmete rahvusvaheliste ja eesti kirjandusteadlaste ettekannete toel ühisele järeldusele, et „Siuru“ polnud mitte mingi marginaalne, dekadentlik ja purjutav boheemlaste kamp, nagu neid iseloomustati sügaval nõukogude ajal, kui neid kooliprogrammides mitte just lausa maha ei vaikitud. „Siuru“ polnud ka mitte ainult esteetilise (ekspressionistliku) revolutsiooni kandja eesti kultuuris, nagu teda on iseloomustanud senised kodumaised kirjanduslood. Nimelt oleme avastanud (Jaan Undusk, Toomas Haug, siinkirjutaja jt) taas kord algallikate juurde tagasi minnes, et tegelikult mängisid just siurulastest noored kirjanikud (Friedebert Tuglas, Marie Under, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu jt) üsna suurt rolli Eesti Vabariigi loomise eel ja ajal, kuid sellest on senised kirjandus- ja ajalood vaikinud.
Teiseks on siurulaste loodud luule ja proosa mõjutanud tugevasti kogu järgnevat eesti kirjandust, alates arbujaist ja lõpetades kirjandusrühmitusega „Wellesto“, kuhu ka ise kuulun alates 1988. aastast. Tänastest autoritest on siurulaste loomingust mõjutet, allusiooniderikast luulet loonud näiteks Doris Kareva, Indrek Hirv, Jürgen Rooste, kes kannab muide koguni Siuru märki tätoveeringuna oma vasemal käevarrel. Alles paar aastat tagasi ilmus Hasso Krulli koostatud antoloogia, kus terve rida eesti noori luuletajaid kirjutasid Underi Siuru-aja laadis sensuaalseid armastussonette.
Miks mind just see periood ja need kirjandusklassika autorid on inspireerinud? Sellepärast, et kui Eesti taasiseseisvus, oli see kõik avastamata, paljuski keelatud maa ja meie põlvkonna kirjandusteadlastel tuli hakata seda valget maad avastama, uurima ja läbi kirjutama. Arhiivid avanesid aeglaselt nii välismaal kui kodudes, sest usalduse tekkimine võttis vähemasti veel oma kümme-viisteist aastat aega. Alustasin Marie Underi elu ja loomingu uurimisega 1980. aastate lõpus, see teekond kestis 20 aastat ning ega ta pole päriselt lõppenud veel praegugi. Ikka tuleb uusi andmeid, tõlgendusi ja mõjutusi. Kohati tundub, et see on nagu eluaegne detektiivi töö.
Näiteks otsin ikka veel mõningaid vanu kadunud kirjavahetusi, sh Underi noorepõlve sõbratarile 20. sajandi algul USAsse kirjutatud kirju, adressaadiks Anette Pärnamäe. Nii et kui keegi teab midagi New Yorgis või selle lähistel elanud perekond Pärnamäe (Parnamae) arhiivi saatusest, palun andke teada Vaba Eesti Sõnale või Sirje Kiinile [email protected]
Ilma kultuurimäluta oleksime vaesemad ja väiksemad, just eesti kultuur teeb meid tõeliselt suureks ja mõjuvõimsaks kogu maailmas.
Kärt Ulman
