Toomas Hendrik Ilves Kärdlas võidupüha paraadil. Foto: Toomas Tatar (Postimees)
President Toomas Hendrik Ilves ütles 23. juunil Hiiumaal Kärdlas võidupüha paraadil peetud kõnes, et eestlased tõlgendavad väikerahvana pagulasteemat paratamatult ohuna rahva ja riigi püsimajäämisele, kuid neist hirmudest tuleb rääkida.
«Meid ei aita, kui asendame mõistliku debati juba eos paanika ja kõige madalamate kirgede väljapurskamisega,» ütles president. Ilvese sõnul on põgeniketulva tõttu praegu hädas riigid, kes saadavad Eesti õhuruumi turvamiseks näiteks oma lennukeid.
President rääkis oma kõnes ka sellest, et Eesti julgeolek on tagatud ning liitlased on näidanud oma valmisolekut Eestit kaitsta. Head kaitseliitlased. Head liitlased. Hea Eesti rahvas.
Olen igal aastal Võnnu lahingu aastapäeval ehk võidupühal rääkinud Eesti kaitsest ja julgeolekust. Poolteist aastat on Euroopas käinud sõda. Krimm on annekteeritud, Vene väed sõdivad Ukraina territooriumil Donetski ja Luganski oblastis. Eestile on see toonud äratundmise, et meie vabadus, kindlustunne ja julgeolek pole üldsegi nii iseenesestmõistetavad, nagu olime harjunud arvama. Aga me oleme ka õppinud, et meie liitlased on Eestiga solidaarsed. Esimene kompanii Ühendriikide sõdureid pani Eestis saapad maha mullu aprillis. Septembri hakul külastas Tallinna president Barack Obama, kes muu hulgas teatas, et Tallinna, Riia ja Vilniuse vabadus on niisama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni oma. Ukraina kriisi ajal on Balti õhuruumi lisaks kaitsnud taanlased, sakslased, hispaanlased, britid, itaallased, norrakad, poolakad ja kanadalased.
NATO tippkohtumisel lepiti kokku liitlasvägede kohaloleku tugevdamises alliansi piiririikides. Veidi hiljem saabusid Eestisse Bradley lahingumasinad ja Abramsi tankid. Tänavu märtsis harjutas USA Euroopa maavägi enda rasketehnika liikumist läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Tšehhi. Neil päevil on Tallinnas Ameerika suur merejalaväelaev San Antonio 1200 võitlejaga pardal.
Veidi enam kui kuu tagasi kulmineerus Virumaal meie uue iseseisvusaja kõige suurem ja keerulisem õppus SIIL, millest võtsid osa paljud teie hulgast, kes te tänasel suvehommikul siin Kärdlas rivis seisate. Minu tunnustus teile! Reservõppustele tuli üle 14 000 reservväelase, üle 60 eestlase teistest riikidest, alates Lõuna-Aafrika Vabariigist, lõpetades Soomega. Teie kõrval olid kohal ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia maaväekompaniid; õhutõrjeüksused Poolast, Belgiast ja Saksamaalt; Ameerika, Poola ning Ühendkuningriigi sõjalennukid; Läti psühholoogiliste operatsioonide meeskond ning Hollandi õhuväeohvitserid. Kokku üle 600 liitlasvägede võitleja.
Nende sündmuste ühisnimetajaks on solidaarsus, Eesti NATOsse kuulumise normaalne ja loogiline osa. Kui me poleks paarkümmend aastat tagasi oma teekonda NATOsse alustades pingutusi teinud, milline kindlusetus valitseks Eestis täna, millise ärevusega jälgiksime Ukraina arenguid, kus päevast päeva hukkuvad Ukraina sõdurid.
Meie ajalugu iseseisva riigina algas samuti teiste solidaarsuse toel. Vabadussõja alguses saabus Tallinna reidile detsembris 1918 Suurbritannia laevastik. See oli välisriikide esimene abi Eestile Vabadussõjas. Sõjas, kus hukkus kokku 111 Briti sõjaväelast. Detsembris 1918 saabus Tallinna esimene salk Soome vabatahtlikke. Kokku võitles Vabadussõja ajal Eesti rahvaväes viis tuhat Soome vabatahtlikku. Aprillis 1919 saabus Eestisse Taani vabatahtlike rood.
Praegu on mõnel meie NATO liitlasel endal ka raske. Nad küsivad teise meile väga olulise ja solidaarsusele tugineva organisatsiooni, Euroopa Liidu abi. Euroopa Liit – Eestile arenguks ja sõltumatuna allesjäämiseks äärmiselt vajalik organisatsioon – elab korraga läbi mitmeid vapustusi. Selle üks alusväärtusi, solidaarsus, ei ole täna enam iseenesestmõistetav.
Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast tulevate sõjapõgenike vastuvõtmine on valus ja vastuoluline teema enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Eestil on lisaks kõigele kanda väikerahvale paratamatult omane hirmude koorem. Mistahes võnge rahvastiku, kultuuri ja keele valdkonnas tõlgitakse kohe ohuks rahva ja riigi püsimajäämisele. Meid ei aita, kui asendame mõistliku debati juba eos paanika ja kõige madalamate kirgede väljapurskamisega.
Immigratsioonidebatist alates ja teiste vähemusteemadega jätkates on avalikus ruumis süvenenud meeleolud, mis kutsuvad suletusele ja eitusele. Kuidas me kaitseme ühiselt neidsamu väärtusi, mis kaitsevad meid täna nii otseselt NATO liitlasvägede kehastuses? Mida saab riik teha, et kõik siin elavad inimesed end omadena tunneksid?
ISIS-e elajalikud tapmised panevad rahulikke elanikke oma kodudest põgenema täpselt nii, nagu põgenes 7 protsenti Eesti rahvast oma kodudest 1944. aastal, kartes Nõukogude esimese okupatsiooni elajalike õuduste kordumist.
Kes on oma? Oma on siin Eestis tunnustatud geeniteadlane Lili Milani, kelle vanemad põgenesid Iraanist. Täna on ilusa eesti keelega Milani Eesti silmapaistva teadlasena võtnud endaga maailma tippu kaasa ka oma uurimisrühma, oma ülikooli ja teadusasutuse, pälvinud presidendi noore teadlase preemia.
Oma on nooremveebel Roman Bõstrjantsev, kes sai 2009. aastal Afganistanis haavata ja on täna Eesti kaitseväes toetusväejuhatuse vanemallohvitser.
Oma on ka Kanadas sündinud Veiko Parming, kes tuli vabatahtlikult Eesti kaitseväkke, lõpetas hiljem magistrikraadiga maailma parima ehk Massachusettsi tehnikaülikooli ning tuli oma kulul äsja taas Eestisse, reservväelasena SIIL-ile.
Omaks peame samuti maailmakuulsat Skype-i. Kas peame aga omaks seal IT-arendusega hiilanud insenere Guatemalast ja Dominikaani Vabariigist või ka teistes Eesti parimates IT-firmades töötavaid hindusid, hiinlasi, singapurlasi, malaisid ja teistest rahvustest loojaid?
Ja küsime siis veel ja kindlasti: mis on see Eesti, mida kaitsta tahame, ja mille kaitsmiseks palume teistelt abi?
Millist Eestit me tahame?
