Eestis peaks elu olema märksa lihtsam kui paljudes maailmanurkades ja tõepoolest see nii ka on. Meil ei ole tsunamisid, maavärinaid, tornaadosid, ebolat ega isegi mitte ISIS-t. Mis meil aga on – meil on oma poliitilised intriigid, skandaalid ja arvamuste paljusus. Selle asemel et nautida taastatud iseseisvusaega, tundub mulle, et tihti oleme hõivatud probleemide tekitamisega seal, kus neid ei ole.
Erimeelsused määratlevad vaba ja demokraatliku ühiskonna olemuse ning neid ei tohi piirata või neile halva pilguga vaadata. Voltaire on öelnud, et ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest oma arvamust avaldada. Nagu ma olen ka varem kirjutanud, on religioon minu ja ma usun teiste väliseestlaste jaoks tsivilisatsiooni kuulumise tõestuseks, mitte niivõrd tähtis ja suunav jõud elus. Eestlased aga usuvad sellesse, mis on õige ja mis vale ja see meeldib mulle väga. Küll aga ei soovi ma, et mõni teine hakkab ette kirjutama, kuidas peaksid teised oma elu elama.
Riigi jaoks, mis oli veel natuke rohkem kui paarkümmend aastat tagasi okupeeritud, peaks isikuvabadused olema erakordselt tähtsad. Ajalukku tagasi vaadates teame, et Eestit on valitsenud taanlased, sakslased, venelased, rootslased jt. Orjadena elades tuli täita peremeeste tahtmist.
Vana ütluse järgi on ka katkine kell kaks korda ööpäevas õige, nii võib halva vahel pöörata heaks. Reformatsiooni tulekuga õpetasid luterlastest sakslased ja rootslased, et pole vaja paavsti või mõnda teist vahendajat Jumala poole pöördumisel. Et igaüks võib otse kõigevägevama poole pöörduda. Seetõttu oli oluline õpetada ka talurahvas lugema, et ta suudaks aru saada piiblist, mis oli ladina keelest tõlgitud maakeelde.
Nõnda, et kuigi me olime orjad, oskasime me lugeda ja kirjutada. Mujal maailmas ei tulnud kõne allagi, et ori peaks oskama lugeda ja kirjutada, sest sealt edasi oleks vaid lühike samm maailmaasjade mõistmiseni ja isanda vastu astumiseni.
Religioonil on äärmiselt suur jõud, ta võib ka häid inimesi panna tegema kohutavaid asju. Keskajal on kirik põletanud süütuid naisi elusast peast nõiaprotsesside käigus. Tänapäevalgi on maailmas veel kohti, kus naistel ei lubada saada haridust. Naised paistavad olevat ohuks vanade tavade järgimisel kõikides uskudes.
Mulle tundub, et kõik see ärevus selle üle, kas kooseluseadus vastu võtta, tähendab jälle ülekohut naiste suhtes. Mõte, et abielu on püha, on vastuolus asjaoluga, et 50% kõigist abieludest lõpeb lahutusega. Kõik religioonid sooviksid hoida naisi kodus, et nad vaataksid laste järele ja ei konkureeriks meestega. Sõnad „Kuni surm meid lahutab“ on täna rohkem lootus kui tegelikkus. Probleemne on hoopis see, et meil on palju lapsi, kes elavad koos poolõdede ja –vendadega ehk siis ühe pere lastel on erinevad emad või isad. Üha rohkem teeb ka muret naiste, aga veelgi hullem – väikeste laste kallal vägivalla tarvitamine.
Kõige loomingulisemad ja intelligentsemad inimesed maailmas läbi ajaloo on olnud homoseksuaalid. Kui nad soovivad abielluda ja luua perekonna, siis peaks see olema nende õigus. Asjaolu, et mõlemad vanemad on samast soost, ei muuda neid tingimata heaks või halvaks, heteroabieludki ei anna tänapäeval mingit garantiid õnnestumisele. Samasooliste abieludesse ja peredesse tuleb suhtuda samade standardite järgi nagu heteroperedesse.
Tundub, et maailm vajab rohkem armastust, mitte vähem, ja me peaksime seda julgustama, mitte kartma. Mind on selles mõttes kõige enam mõjutanud vaimulikud, kes on juhtinud sellele tähelepanu.
Viido Polikarpus
