Raul Pettai ja Fred Ise vastused Ülle Ederma küsimustele (VES# 34 29. augustil) sisaldavad palju väärtuslikku informatsiooni, mis aga vajab täiendamist ja täpsustamist.
Kliima on väga tähtis osa meie keskkonnast, aga siiski ainult osa, mis on mitmeti seotud keskkonna teiste osadega. Meie peame seda vaatama keskkonna osana. Vajame kainet ja asjalikku analüüsi, ajakirjanduses levinud kõmu oma liialduste ja lünkadega ei aita probleemidele lahendust leida.
Bioenergia, mis pealiskaudsel vaatlemisel näib ideaalne lahendus, osutub kohutavaks eksisammuks. Bioenergia röövib tohutu hulga põllupinda, mis kuluks inimkonna toitmiseks. Kriitiline vajadus seda põllupinda asendada teeb troopilise ürgmetsa laastamise paratamatuks. Kohati on bioenergia programm ka üksikasjades tekitanud röövmajandust.
Kliima soojenemine ei ole kaugeltki nii kiire ja ühtlane, nagu ajakirjandus seda esitab. Päikese kiirgus ei püsi ühtlasena, vaid muutub tsüklites, mis on korrapärased ainult statistilises mõttes. Muutused on protsentuaalselt väga väikesed ja neid otse mõõtmisega kindlaks teha ei saa, aga isegi pool protsenti suurenemist või vähenemist põhjustab olulisi muudatusi kliimas.
1. Kliima muutused on keerulised ja ainult osaliselt inimeste tekitatud. Laiale publikule on palju sellekohast informatsiooni praktiliselt kättesaamatu.
2. Muutused päikese kiirguses on väga väikesed, nii et neid otse mõõtmisega ei saa kindlaks teha. Radioaktiivse süsiniku tekkimine atmosfääris annab meile aga kaudse mõõdupuu ka mineviku kohta.
3. Merepinna tõusu on raske mõõta, sest maapind ei püsi paigal. Rannaäärne maapind näiteks tõuseb Skandinaavias ja vajub Texases ja Louisianas.
4. Milankovitchi tsüklid on pikkusega 100 000, 40 000 ja 20 000 aastat. Kliima soojenemine peale viimase jääaja lõppu jõudis haripunkti 8000 kuni 5000 aastat tagasi (nn. Hypsithermal Ameerika terminoloogias, Atlantiline Euroopa termonoloogias).
Mõnda minevikust
Kliima on muutunud pidevalt ja niikaua kui maakera on päikese ümber tiirelnud. Jääajad korduvad väga korrapäraselt ja väga aeglaselt. Järgmise jääajani on veel mõned tuhanded aastad.
Päikese kiirguse lühemaajalised tsüklid:
Antiikajastu – soe
Rahvasterändamise ajastu – jahe
Keskaeg – soe, maksimum aastatel umbes 1150 kuni 1250
“Väike jääaeg” – kõige külmem 17. sajand ja 18. sajandi algus.
18. sajandist alates toimub soojenemine.
Uuemal ajal :
1915 temperatuuri madalseis
1915-1945 kliima soojenemine
1945-1975 kliima jahenemine
1980 algas uus soojenemine
Viimastel aastatel on pilt ¡veidi segane. Kaasaegne soojenemine on jõudmas keskaja kõrgpunkti. Kuni keskajani on andmebaas väga tugev, varematel aegadel järjest hõredam.
Kasutatud kirjandus:
“Glacial and quaternary geology” Richard Foster Flint
“The Geological of America” vol 125 November /December 2013
“Eestimaa viimastel aastamiljonitel” Anto Raukas
Heinrich Toots,
Ameerika geoloog ja palentoloog
