Ksenija Balta Londonis toimuval kergejõustiku MMil. Foto: Tairo Lutter/PM/SCANPIX BALTICS
Käes on selle spordisuve üks tippsündmusi, kergejõustiku maailmameistrivõistlused Londoni 2012. aasta olümpiastaadionil. Kümne päeva jooksul on juba astunud või veel astub enam kui kahesaja riigi atleetide seas areenile ehk teisisõnu eksamilaua ette ka veidi alla paarikümne eestlase.
Peamiselt kettamees Gerd Kanteri saavutustega hellitatuna seekord siiski selge teadmisega, et medal ükskõik millisel alal oleks ime, koht kuue, isegi kümne hulgas bingovõit, aga eneseületus ja tulemus Eesti rekordi või isikliku tippmargi lähedal enesestmõistetav.
Kahtlemata annavad eestlased endast parima, aga meie suured lootused purunesid juba MMi avapäevil. Läbi tänavuse hooaja rinnalihase- ja seljavigastusega kimpus olnud Kanter pääses küll 63.61ga lõppvõistlusele, aga läks seal kivist vett välja pigistades heitetehnikas liimist lahti ning 11 tiitlivõistluse medaliga mees (38aastasena selle võistluse vanim!) sai tulemusega 60.00 vaid 12. koha. Nentis, et see võis olla ta viimane MM, aga enne järgmise suve Euroopa meistrivõistlusi ta ei lõpeta ja proovib end veel kord üles töötada.
Teine Eesti kõva kettaheitja, mullu Rio olümpial neljanda koha saanud Martin Kupper pääses MMile eriloaga (ei täitnud MM-normi), heitis eelvõistlusel vaid 62.17 ja tosina edasisaanu sekka ei pääsenud.
Kolmas Eesti kergejõustikutipp, mullu Rios 400 meetri tõkkejooksu finaalis jooksnud (ja 2014. aasta EM-hõbe) Rasmus Mägi loobus Londonis vahetult enne starti võistlemast. Tegemist oli reielihase väikese vigastusega, mis poleks lasknud tippkiirusel joosta ning võinuks suuremaks hädaks muutuda, seega tegi Rasmus vaatamata enda ja pöidlahoidjate meelehärmile kahtlemata õige otsuse.
Niisiis on nüüd eestlaste lootused peamiselt kaugushüppaja Ksenija Balta ja kümnevõistleja Maicel Uibo peal. Erakordse tahte ja keskendumisvõimega Balta oli mullu Rio olümpial kuues, aga pole väikese vigastuse süül tänavu oma põhialal kaugushüppes võistelnud. Samasugune kõigeks võimeline valge leht on Maicel Uibo, kelle üksikalade tulemused annaksid kokku võimsa summa, kes aga on kõik viimased mitmevõistlused tervise või mõne ala nulli tõttu pooleli jätnud.
Kui Eesti delegatsioonist niinimetatud „musta hobust“ otsida, siis võib selleks olla odamees Magnus Kirt. Sakslased on küll tänavu olnud ülivõimsad, aga oda on kapriisne riist ning sel suvel igal võistlusel 80-85 meetrit visanud Kirt võib ühe õnnestunud viskega väga kõrge koha saada.
Juba lõppenud alade sportlastest tuleb kindlasti kiita Eesti delegatsiooni noorimat, viimasel hetkel MMile kutsutud 20aastast vasaraneiut Anna-Maria Orelit. Konkurentsitult nõrgima isikliku margiga sportlane heitis Londonis oma tasemele vastava 67.37 ja sai 32 konkurendi seas hinnatava 18. koha.
Endast andis kõik ka Rasmus Mägi loobumise järel 400 m tõkkejooksus Eesti au kaitsnud Jaak-Heinrich Jagorit, kes pääses poolfinaali, läks sealgi täispangale, aga lõpuks jäi (ilmselt hotellis möllanud kõhuviiruse süül) liha ikkagi suurele tahtele alla ja finaal unistuseks.
Kiidusõnu väärib Eesti kogenud seitsmevõistleja, 28aastane Grit Šadeiko. Tema jäi küll oma Eesti rekordile 6280 punkti ligi paarisaja silmaga alla, aga lõpetas enda tiitlivõistluste parima, 13. kohaga.
Rajal käisid ka Eesti maratoonarid Tiidrek Nurme ja Roman Fosti. Isiklikele rekorditele, mida mehed jahtima läksid, nad küll lähedale ei jõudnud, aga Nurme lõpetas 40. ja Fosti 53. kohaga ning eestlased olid eurooplaste seas üsna tublid.
Kui kergejõustiku MMil on Eesti medalilootused tagasihoidlikud, siis teistel spordialadel on viimastel nädalatel lausa imet tehtud. Ning ka närvi kõdi pakutud, kui rallipaari Ott Tänak – Martin Järveoja Soome MM-ralli juhtimist ja rehvipurunemise järel taandumist meenutada. Ometi teenis Ott power stage katsega niipalju punktilisa, et MM-sarjas kolmandaks tõusis.
Aga nüüd imedest. Eesti epeevehklejad tulid Leipzigist maailmameistrivõistlustelt tagasi naiskondliku (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk) kulla ning Nikolai Novosjolovi individuaalse hõbeda ja Julia Beljajeva pronksiga. Eestis ja ilmselt mujalgi sügatakse endiselt kuklaid ja mõistatatakse, kuidas saab nigelate treeningtingimuste ja väga väikese vehklejaskonnaga pisiriik juba mitukümmend aastat maailma üks juhtivaid epeeriike olla.
Laskur Peeter Olesk üllatas Eesti spordiüldsust hõbemedaliga olümpia kiirlaskmises ja pronksiga täiskaliibrilise püstoli harjutuses, jätkuvalt andis kõneainet tennisist Anett Kontaveit, kes pääses Šveitsis Gstaadis järjekordselt WTA taseme turniiri finaali. Kaotas küll seal kogenud hollandlanna Kiki Bertensile, aga tõusis WTA ehk maailma edetabelis karjääri kõrgeimale, 28. kohale.
Kergejõustik lõpetab oma peo Londonis pühapäeval. Eesti spordisõber jääb seejärel ootama oma tänavu hulga häid emotsioone pakkunud võrkpallimeeste mänge Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril. Show will go on.
Enn Hallik
