28. veebruaril toimus New Yorgis Lincoln Centeris asuva Fordhami Ülikooli (Graduate school of Arts and Science) poolt korraldatud terve päev kestev akadeemiline konverents, mille hulgas oli ka ülikooli muusikaosakonna poolt korraldatud kontsert/loeng “Väljakutse hääled: muusika, vahetus ja laulev revolutsioon”.
Loengu pidasid Megan Chartrand (Yale’i Ülikool) ja professor Justin Jalea (Columbia Ülikool), kes oli ka koori dirigent. Justin Jaleal tekkis loengu tegemise idee siis, kui ta uuris muusika ristumist inimõigustega ja seoses sellega nägi dokumentaalfilmi Eestis toimunud laulvast revolutsioonist.
Huvitav oli kuulata analüüsi, mis võttis puhta lehena, välismaa muusikute poolt vaadatuna, Eestis toimunud sündmusi rohkem kui veerandsada aastat tagasi.
Selgituse all oli Eesti laulupidude traditsioon algusest peale. Austuse märgina kasutati loengus kogu aeg eestikeelset sõna “laulupidu” “Song Festival’i” asemel.
Kõige suurema elamuse sai kahtlemata koori esinemisest, kui koor laulis väga profesionaalselt laule “Ta lendab mesipuu poole”, “Mu isamaa on minu arm” ja Veljo Tormise “Laulu algust”. Ja lauldi puhtas selges eesti keeles! Põhjalikult kirjeldati laulupidude olukorda pärast Teist maailmasõda, kui paljud laulud olid keelatud ja asendatud kohustuslikus korras lauludega, mis kiitsid Suurt Kodumaad – Nõukogude Liitu.
Ootamatu oli, kui koor esitas seejärel Stalini-aegseid propagandalaule “Hümn suurele linnale” (Leningrad) ja “Kantaat Stalinile”. Oleks eelistanud, kui seda oleks näidatud ajaloolise videoga nagu mitmeid teisi katkeid loengu ajal.
Vastuoluliselt mõjus see, kui võrreldi muusikat ja leiti sarnasusi Reinhold Griegi “Hümni suurele linnale” ja Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” vahel. Lõi üsna silme ees mustaks ja sain aru, et mina ei saa olla siin erapooletu otsustaja. Samas peab tunnistama ja peame mäletama, et just see kohutav solk oli, millest eestlased pidid end läbi vedama. Laulupidu oli koht, kus eestlased tundsid kokkukuuluvustunnet rahvana, ja kõige oodatum laul oli alati “Mu isamaa on minu arm”, kui seda jälle laulupidudel lubama hakati. Enamusele tõi see rahva poolt valitud mitteametlik hümn pisarad silma ja toob ikka veel.
Nii hoitigi ühiselt kokku aina tugevamini, kuni kõik kulmineerus laulvaks revolutsiooniks 1988. aasta septembris.
Kontserdi lõpul astus üks koorilauljatest minu juurde ja tutvustas ennast eesti keeles. Ta nimi on Mimi Daitz ja ta on estofiil, kes elas ka mõne aja Eestis. Leidsin, et ta on ka muusikaprofessor, kes on kirjutanud raamatu “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis”. See raamat on Veljo Tormisest kui 20. sajandi teise poole tunnustatuimast koorimuusika loojast. Mimi Daitz oli ka selle loengu/kontserdi nõuandja.
Kooril on suur huvi ja nad töötavad hoolega selle nimel, et osaleda välismaa koorina järgmisel Eesti laulupeol.
Kuuldavasti oli New Yorgi Eesti konsulaadi kultuurireferent Kristi Roosmaa Tootell aidanud seda üritust korraldada. Kahju oli aga, et ei olnud kedagi, kes oleks sõna võtnud kontserdi/loengu lõppedes ja andnud selgitava kokkuvõtte, kui küsimused tõusid ameeriklastest kuulajaskonna hulgast.
Ajalugu peab jääma tõtt rääkivaks aegade looks igal ajal, kas see meile meeldib või mitte.
Just seepärast on arusaamatu, et noore, 21-aastase Eesti helilooja Jonas Tarmi ettekanne 8. märtsil Carnegie Hallis ära keelati.
Võeti maha, kuna heliteoses oli 45-sekundine osa natsipartei hümnist “Horst Wessel”. 6. märtsi The New York Timesi artiklile antud selgituses nimetab Tarm, et heliteos on konfliktist, totalitaarsusest ja natsionalismist.
Mahler on nimetanud, et kui heliloojad saaksid ennast väljendada sõnadega, siis poleks muusikat vajagi.
Küsimus on selles, et muusikalõik Natsi-Saksamaa hümnist suunab meid mõtlema sellele ajaperioodile. Loodetavasti tulevikus see pala tuleb siiski ettekandele Carnegie Muusika Hallis.
Nii palju huvitavat on viimasel ajal juhtunud. Ei saa kuidagi ära oodata, kui Oscarile nimetatud sõjavastane Eesti-Gruusia film “Mandariinid” ingliskeelse pealkirjaga “Tangerines/To Kill a Man” New Yorgi kinodesse ilmub. Ülejäänud nelja Oscarile nimetatud välismaa filme Venemaalt, Poolast, Mauretaaniast, Argentiinast saab New Yorgis vaadata mitmetes kinodes.
Teatavasti näidatakse “Mandariine” New Yorgi Eesti Majas Kultuuripäeval 28. märtsil õhtupoolikul.
Tulemas on ka Arvo Pärdi 80. sünnipäevale pühendatud New York Live Art Festival 16. aprillil päev läbi kestva programmiga, mis lõpeb kontserdiga.
New Yorgis on ikka veel küllalt väliseestlasi, kes tunnevad suurt huvi Eestis toimuva vastu.
Fordhami Ülikooli loengul oli arvukalt osavõtjaid, aga ei märganud teisi eestlasi.
Rohkem kui pooltühi saal oli Skandinaavia Majas, kui näidati Hardi Volmeri väga huvitavalt tehtud ajaloolist filmi “Elavad pildid” Eesti näitlejate paremikuga.
Olen täiesti kindel, et vaatajaid oleks saanud juurde, kui reklaami oleks rohkem tehtud.
Laine Sõerde Mets
