Heiki Parts Floridast saatis toimetusele kaks kirjutist õdede Juta (Pensa) ja Vera (Eeman) Paadimeistri poolt nende mälestustest Eestist lahkumise puhul 1944. aasta septembris. Õed olid laeva RO22 pardal, mis väljus Tallinnast peale Moerot ja sai samuti torpeedotabamuse. Heiki Parts kirjutab: “Juta ja Vera on juba aastaid surnud ja andsid kirjutised minu kätte lootuses, et kunagi avaldatakse raamat Suure Põgenemise kohta”.
Kaugelt tervisi saadan ma teil! Aga õnneks ma ei rända päris üksinda neid võõramaa radu, kuna ikka olen leidnud mõne eestlase, kes on Eestist minuga samal põhjusel põgenenud.
Viis aastat olin ma põgenikelaagris Saksamaal. Esimene aasta oli veel sõja ajal. Siis elasime barakkides ja töötasime sõjavabrikutes. Õnneks oli mul kaasas minu noorem õde, kes pühitses oma 17. sünnipäeva nädal enne põgenemist. Laeval oli umbes tuhat põgenikku, enamikus naised ja lapsed. Õnneks anti kõigile kohe laevale minnes päästevööd. Mina õega sain hea magamiskoha söögisaalis, laua all. Panime oma kohvrid enda alla, et keegi midagi ära ei varastaks. Väljas nägime, kuidas Tallinn põles ja pidevalt tuli vene lennukeid, püüdes pommidega laeva tabada. Lennukite kallaletung lõppes ja hakati öörahu ootama. Umbes kell 1 öösel, kui kõik oli vaikseks jäänud, lahkus laev Tallinna sadamast. Olime meeletult väsinud ja jäime kohe magama.
Ärkasime hirmsa plahvatuse peale ja tundsin, kuidas laev hakkas küljeli vajuma. Pean ütlema, et annan au eestlastele, kes ei tormanud üksteise otsa, vaid läksid rahulikult trepist üles. Ainult paar tütarlast hakkasid nutma. Üks nendest oli mu õde, kes kaebas, et ta ei taha surra. Ma raputasin teda veidi ja ütlesin, et ta palvetagu selle asemel, et inimesi paanikasse ajada. Siis ta vabandaski ja rahunes. Üks teine noor tütarlaps nuttis ja hoidis oma vanematest kinni, kartes samuti surma. Tal olid punakad lokkis juuksed ning seetõttu jäigi ta meelde.
Laev oli niivõrd küljeli, et ei saanud enam püsti seista. Laeva kapten palus inimestel laeva keskele roomata, et laev jälle tasakaalu kätte saaks. Ütlesin õele, et ta teeks, nagu kapten käskis ja ta tõesti rahunes. Meie lähedal oli üks proua, kelle mees oli sõjaväkke viidud. Sellel proual oli 5 alla kümne aastast last. Kõige nooremat ta alles imetas. See proua pöördus inimeste poole, paludes neid võtta mõni laps enda hoole alla, kuna ta ei saa kõiki lapsi koos hoida, kui tuleb mõne teise laeva peale minna, sest torpeedo oli laeva tagumist osa kõvasti lõhkunud. Kui lapsed kuulsid ema ettepanekut, surusid kõik poisid end kõvasti ema vastu, et ema neid ära ei annaks. See oli väga dramaatiline olukord. Õnneks saksa laevakapten hüüdis häälekõvendajaga, et laevalt lahkumine näib ära jäävat, olgugi et tagumine osa laevast on kõvasti kannatada saanud. See põhjustas kahesaja inimese surma ja paarsada olid haavatud. Laev oli sissevoolanud vee tõttu märgatavalt sügavamale vajunud ja liikus aeglaselt. Hiljem selgus, et tavalise pooleteisepäevane Saksamaale sõit võttis meil neli ja pool päeva Poola sadamasse jõudmiseks.
Õnneks oli laeval ka üks Lõuna-Eesti pastor, kes Poola sadamas meid kristliku lauluga tervitas: “Oh, võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita, kes suuri asju teeb ja Temale au näita”. Mõni aeg hiljem saime kurva teate, et sama kirkuõpetaja kaotas oma elu õhurünnaku all.
Kuna meie olime juba esimesest päevast peale ainult enda kaasa võetud toidul, siis lootsime ainult saksa kohvi peale, mida ka sai esimesel õhtul. Kuna torpeedo tabas laeva järgmisel hommikul kella kuue ajal, siis jäi muidugi ka hommikukohv saamata. Hullem asi oli veel klosettidega, mis olid suuremalt jaolt purustatud. Lastele toodi mitmesugusteid sõjaväe toitaineid, mis olid sõduritele määratud. Õnneks olid kõik täiskasvanud mingit söögipoolist kaasa võtnud, aga keegi polnud teadnud arvestada nelja päevaga. Siiski keegi ei nurisenud, meie hüüdsõna oli ‘peaasi, et saame venelaste käest minema’! Muide kohvi keedeti mereveest, aga keegi ei nurisenud. Samuti ei julgenud keegi enam ööseks all korrusele minna, kartes uut rünnakut.
Meie laevale anti kaks sõjalaeva kaitseks, juhuks kui oleks toimunud veelkordne rünnak. Õnneks seda ei juhtunud. Neljandal päeval jõudsime Gotenhafenti sadamasse. Tänasime Jumalat, et olime ellu jäänud. Saksa Punane Rist saatis kogu meie ellu jäänud põgenikele süüa ja kohvi ning lastele piima. Olime nii agaralt sööma asunud, et ei märganudki laeva juurde saabuvaid rohkem kui sadat puusärki veomasina peal elu kaotanute jaoks. Samuti oli kohale tulnud suur hulk arste ja halastajaõdesid, kes aitasid vigastada saanuid. Kuna teistel inimestel ei olnud võimalik laevalt lahkuda, siis paluti kõigil end ridadesse panna ja teatada, kas kellelgi on sugulasi või tuttavaid Saksmaal. Minul ja Veral olid meie õemehe sugulased, kes oli enne sõja algust Saksamaale kolinud. Tahtsime nende aadressi anda. Õnneks tuli üks teine sama pere sugulane ja ütles, et parem oleks minna teiste sugulaste juurde, kes elasid Müncheni lähedal. Järgisime tema ettepanekut. Sõja lõpu eel olid kõik need teised sugulased, kes meid oleks enda poole võtnud, surnud. Nad ei olnud jõudnud pommitamise tagajärjel mitmekordse maja keldrist end välja kaevata. Sellest tragöödiast saime teada alles peale sõja lõppu.
Meie ei olnud varem Eestist väljaspool käinud. Nüüd olime ööl ja päeval kihutavate rongide peal. Ei teadnud, kui kaugele pidime sõitma. Istuda polnud üldse võimalik, rongid olid niivõrd täis kiilutud. Hoiatati mitte oma pakkidest eemalduda. Käisime kordamööda kempsus. Muide, isegi magasime kordamööda ja ikka püstijalu, et vargaid eemale hoida. Ootasime väga, et Berliini näha. Kahjuks ei saaud me Berliinis rongist üldse välja. Olime kogu aeg nagu keldris. Ja ikka püstijalal. On siiski meeles, et saksa sõdurid olid kõikjal abivalmis, niipalju kui see nendel võimalik oli. Ükskord oli meil selline olukord, kus rongi vahetamisel oli kohutav trügimine ja mina sain suure trügimisega rongi sisse. Sõdurid viskasid aknast läbi ka minu kohvri. Vera ei saanud kuidagi inimeste vahelt rongi ja sõdurid tõstsid Verakese koos kohvriga aknast sisse.
Ma tõesti ei mäleta nende väiksemate linnade nimesid ja asukohti. Peatusime ühe perekonna juures, kes oli erakordselt Eestis oma usku vahetanud ja mõne aja eest tulnud Saksamaale. Nemad olid kaugelt sugulased minu õemehega. Nad olid saanud tööd ühe katoliku kiriku juures. Kuna selles linnas polnud luteriusu kirikut, siis meie Veeraga vajasime ükskõik millist kirikut, et tänada Jumalat meie õnneliku kohalejõudmise eest.
Eesti sõbrad juhatasid meid lähedaloleva katoliku kiriku juurde. Oli juba kaunis pime õhtupoolik, kui saime kirikusse. Kirik oli tühi, ainult keegi mängis kõrgel orelil kristlikku muusikat. Läksime, pisarad silmis, veidi eespool asetsevate istmete juurde ja istusime, püüdes nuttes ja nuuksudes palvetada. Meie ei näinud, kes orelit mängis. Kui pala lõppes, tuli meie juurde üks noorem katoliku preester. Ta kutsus meid oma kabinetti ja palus rääkida, kust me tulime ja kas meil on omakseid siin ümbruses. Ütlesime, et tulime Eestist ja oleme luteri usku. Selgus, et see linn ei saanud enam põgenikke vastu võtta. Ta soovitas meil minna linnavalitsusse, et sealt uued reisipaberid saada. Tänasime teda ikka veel nuttes. Siis ta küsis väga ettevaatlikult, kas me oleksime nõus, kui tema meie eest palvetaks. Meie muudkui nutsime ja tänasime teda. Siiamaani ma kahetsen, et me tema nime ei küsinud.
Olime mõne päeva selles linnas. Anti ilma rahata süüa ja palvetati meie eest. Ka külma vee ja kodunt toodud seebiga saime end veidi inimese moodi näidata. Järgmine sõit läks jälle lõuna poole. Seekord juba üldtuntud välismaalaste laagrisse. Sealt sai sisse ja välja ainult eriliste lubadega. Jumal tänatud, et meie oskasime vabalt saksa keelt. Kohtasime seal hulga eestlasi, lätlasi ja leedulasi. See andis meile väikselt julgustust. Kahju oli teistest välismaalastest, kes üldse mingit teist keelt ei mõistnud.
Peale pesemist pandi meid ritta ja küsiti isikut tõendavaid dokumente. Mina ja teised baltlased olime veidi paremas olukorras just meie keeleoskuse tõttu. Enamik meestest ja naistest said tööd vabrikutes. Mina oskasin saksa keelt ja masinakirja, kuid mulle öeldi selge sõnaga, et Saksamaal on küllaldaselt tütarlapsi, kes oskavad masinakirja. Aga, et vabrikutes on väga palju tütarlapsi ja naisi vaja mitmesugustele töödele. Minu just hiljuti 17-aastaseks saanud õde ütles, et tema sooviks kooli minna ja viimase õppeaasta lõpetada. Kuid ta sai eitava vastuse.
Laagris anti meile uued isikutõendid. Ka toidukaardid. Peale paari kuud laagris olemist lubati meil ka paaril korral linna minna. Vaatasime siis huviga vanu lossimägesid ja saime üle hulga aja pagarikooke osta. Meil ei olnud mingit ettekujutust, et samas linnas olid vanglad ja inimeste hävitamise kohad. Alles peale sõja lõppu avaldati see ajalehtedes ning rahvas sai teada, mida hullumeelne Hitler oli oma abilistega korda saatnud.
Juta Pensa Paadimeister
