Juhtus, et ärkasin kesköö paiku. Lõunasse vaatavas aknas säras kuu pilveviirgude keskel. Pilt oli eriliselt kaunis ja meenus eesti meeskooriloomingu üks pärl: Tuudur Vettiku “Kuu”, mille algus kõlab nii:
Üle pihlapuu
helgib hõbe Kuu.
Taevas on tuuletu,
öö on nii hääletu.
Kulged kaunilt läbi öö,
üle kauge tähtevöö.
Oi, sa kullakirgas Kuu,
kuldne Kuu, hõbe Kuu.
Mäletan, kui seda laulis kunagine NY Eesti Meeskoor. Nüüd sellele mõeldes meenusid Jüri Estami sõnad “Vaba Eesti Sõna” numbris (1): “See, mis on järel kunagisest pagulusest… on aga aina dramaatilisemalt kokku kuivamas.”
Tal on õigus. Aja voolust keegi ei pääse. Selle mõju mälestuspiltidele aga oleneb sündmuse erakordsusest ning igaühe võimest minevikku meenutada. Ehkki on minulgi raskusi lähema minevikuga, on seevastu üllatavalt säilinud lapse- ja nooruspõlv 1930ndate aastate Eestis. Olen tollest ajastust varem jutustanud, kuid olgu veelkord mõned pildid.
Kindral Laidoner Petseris 1939
1939. aastal suvitasime Petseri külje all, Mõlnikovo külas, mis oli puht vene asula. Talunik nimega Kisseljev oli ehitanud väikese suvemaja, mida mu isa suveks üüris. Seal õppisime kohalikku elanikkonda hästi tundma. Tegime kaasa ka venelaste traditsioonilise vabaõhupeo – guljanje. Terve päeva ja öö voogas tantsiv rahvas lõõtspilli helidel edasi-tagasi ühest küla otsast teise. See oli alles tore trall!
Suve keskel, 2. juulil, toimus Petseris suur vene laulupidu, kus aukülalisena viibis kindral Johan Laidoner, pidades venekeelse kõne. Tollel üritusel sai EV kuulda rohkelt kiidusõnu, sest enamus Petserimaa elanikkonnast oskas hinnata vahet Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel.
Petseri kauni ürgoru nõlvadel ja põhjas asub ajalooline klooster, mis on väga vaatamisväärne paik. Mäletan, kuidas me ühe munga saatel käisime ristipikuti läbi ta hooned ja pühapaigad, kaasa arvatud liivakivisse uuristatud keskaegsed katakombid. Kloostrisse oli külla kutsutud ka kindral Laidoner. Ja nii juhtus, et kui seisime kloostri peaväravas, möödus Laidoner otse meie eest, astudes kloostri peahoone suunas. Selgelt meenub tema sirge kuju ja punaste triipudega kindralimunder.
Nüüd aga – peaväravast alla orgu viiva tee nimi on Veretee. Nimelt külastas kloostrit 16. sajandil Vene tsaar Ivan IV (“Ivan Julm”). Kui ta väravasse saabus, läks talle kombe kohaselt vastu kloostriülem. Mingil põhjusel aga haaras Ivan mõõga ja tappis kloostriülema. Tõstis siis verise laiba rahulikult selga ja sammus sellega teed mööda alla. Võiks öelda, et see oli teatud paralleel kindral Laidoneri saatusele neli sajandit hiljem.
President Konstantin Päts Tartus 1939
Tartu uue “Vanemuise” teatrihoone pidulik avamine toimus 1939. aasta sügisel. Selles osales ka president Konstantin Päts, kes saabus Tallinnast autoga. Tartusse jõudes pandi autole ette ratsarügemendi eskort. Koolilapsed (olin siis algkooli 4. klassis) rivistati spaleeri kõikidel tänavatel, millest presidendi auto läbi sõitis. Minu kool (16. algkool) seisis Vanemuise tänava kahel küljel, teatrihoone sissesõidu juures. Igale õpilasele oli antud käsk osta suurem lillekimp, mida pidime presidendi auto ette viskama, ise sealjuures valjult “Hurraa!” hüüdes.
Ilm oli päikeseline ja ootamine polnud paha. Siis kuulsime südalinna poolt kõva karjumist ja peagi ilmus nurga tagant presidendi auto, mis ligines kiirelt. Ta ette, autorataste alla, sadasid nüüd kahelt poolt värvilised lillekimbud. Minagi tegin käsu kohaselt: viskasin lilled auto ette ja hurraatasin kõva häälega. Kahjuks jäi sellest isamaalikust üritusest pettumus, mida mainiti ka avalikkuses: autos olijad ei reageerinud millegagi koolilaste tervitustele. Auto liikus kiirelt ja me vaevu nägime, kes autos istusid…
Mälestus Jaan Tõnissonist 1939
Mu lapsepõlvekodu Tartus asus Kuperjanovi ja Kastani tänavate ristumiskohal. Siin elasin kaasa kurvale sündmusele. Nimelt mõrvati 1939. aasta oktoobris endise riigivanema ja tuntud riigitegelase Jaan Tõnissoni poeg Ilmar.
Selle veretöö pani toime Ilmari abikaasa koduse tüli tagajärjel. Kuna Jaan Tõnisson elas meie lähedal, praeguste J. Tõnissoni ja A. Haava tänavate nurgal, siis ligines matuserong sealtpoolt ning siirdus meist möödudes südalinna suunas.
Ikka on meeles hallipäise Jaan Tõnissoni kuju, kui ta sirgelt ja püstipäi kirstu taga sammus. Vaevalt aimas ta, et juba aasta hiljem puhkab temagi tundmatus hauas.
(1) “Vaba Eesti Sõna”,
26. sept. 2019; lk. 2.
Raul Pettai
