Foto: Aavo kasemahla välja laskmas. Foto: Viido Polikarpus
Minu naaber töötab küll Norras, aga viimased nädalad on ta rassinud oma suvekodus. Tavaliselt toob ta mulle külakostiks värsket rosinasaia Paadi pagarist Sõmerpalust ja koerale toidujääke. Mina laenan talle vastutasuks tööriistu või redelit või muud vajalikku.
Kunagi oli minu naise kodutalu ja tema naise kodutalu üks ja sama talu.
Kui selle peremees mitu põlvkonda tagasi suri, ei suutnud tema kaks poega otsustada, kuidas omavahel varandust jagada, nii tegid nad seda eesti moodi!
Nad võtsid sae ja lõikasid maja pooleks ning tirisid ühe poole majast eemale, nii et ühest talust sai kaks.
Mina olengi nüüd juba mitu aastat elanud ühes pooles sellest kunagi poolitatud talust Keema külas Lõuna-Eestis. Ja olen jäänud siia päriseks. Siin elatud aastate jooksul olen maja ümber ehitanud, teinud remonditöid ning muutnud selle enda jaoks nii mugavaks kui vähegi võimalik.
Naabrite jaoks on nende talu aga suvekodu.
Minu naine Heli ja naabrinaine Ulvi olid lapsepõlves parimad sõbrannad ja käisid mõlemad Kurenurme koolis. Täna töötab Ulvi Eestis kõige kõrgemal kohal – ta töötab Suure Munamäe tornis!
Mulle tundub, et kõik mu naabrid on omavahel sugulased, kasvõi kaugelt. Ja kui mitte otse sugulased, siis kuidagi seotud ometigi. See muudab kohaliku külaelu ja kogu keskkonna väga turvaliseks.
Ma olen ennast ikka tegijaks meheks pidanud. Koos oma teise naabri Karliga ehitasime taluõuele kasvuhoone. Ma olen andnud kohalikele meistrimeestele tööd, tellides neilt mitmeid vajalikke töid. Sel talvel sai köögis valmis pliit koos leso ja soemüüriga. Ja kuigi puudega köetavat ahju meil veel ei ole, siis puudust ma sellest ka veel ei tunne.
Elektriga ma sel talvel ei kütnud maja kordagi. Ka õhksoojenduspump on olnud välja lülitatud, nõnda et meie elektriarve on olnud kolmandiku sellest, mis ta on olnud tavaliselt ja mis ta oli eelmisel talvel.
Eelmisel suvel lõpetasin ma jaanipäevaks meie sauna renoveerimise, et mu kasutütar Inge saaks siia oma sõbrad külla kutsuda. Nüüd kutsus minu naaber Aavo mind laupäeval oma sauna. Aavo oli oma sauna täielikult ümber ehitanud! Ma teadsin, et ta sauna juures tegutses, tema saunaahi seisis meie esikus mitu kuud ja ootas oma aega. Ja olin sügavalt pettunud iseendas, sest Aavo oli väga lühikese ajaga suutnud tohutu töö ära teha!
Sel ajal kui Aavo naine grillis vorstikesi – minu koerte suureks meeleheaks ja luksuseks, sest mina olen taimetoitlane –, toimetas Aavo kase juures sealt mahla võttes. Ta andis mulle viis liitrit kasemahla ja ütles, et ta oli paari tunniga saanud kümme liitrit mahla. Kasemahl on kergelt magusa maitsega väga tervislik jook.
Kevad on õhus ja on pannud mu naabrid kõvasti tegutsema. Karli paneb üles mitmeid oma ema kasvuhooneid Kaska pruulikojas, Aivar ja tema isa Villu aga on alustanud kevadiste põllutöödega. Mina pole aga sel nädalal toastki välja saanud ja midagi muud teinud, kui istunud Facebook´is, rääkinud oma vanade sõpradega Skype´is ning lugenud viimaseid uudiseid Ukraina sündmuste ja Putini kohta, samal ajal kui Kaitseliit viib läbi oma õppusi siinsamas meie lähedal.
Korra otsustasin siiski toast välja minna, et käia poes ja tulla siis tagasi koju ning lõigata ära liigsed oksad õunapuudelt. Õues hakkasin ma mürama meie koera Mukiga, kes suures rõõmuhoos andis mulle vastu suud nii kõva paugu, et mu hambaproteesid läksid katki! Mul ei jäänud muud üle, kui minna tagasi tuppa.
Kevad on täies hoos, aga mina ei ole valmis talle avasüli vastu minema. Vähemasti mitte naeratusega näol!
Viido Polikarpus
