Venemaa ”piiritu demokraatia” tingimustes paistab ”absoluutsete tõdede” hulka kuuluvat mitte ainult Putini arvamus, et N. Liidu lagunemine on 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, vaid ka hoiak, et stalinismi kuritegude uurimine on kuritegelik, mida tuleb tõkestada ja keelustada.
Sellele on korduvalt juhitud tähelepanu, mis aga pole leevendanud hoiakut. Hiljuti kirjutas sellest pikemalt Rootsi ajalehe ”Dagens Nyheter” Moskva korrespondent Wiktor Nummelin. Ta tõi näiteks Arhangelski Pomorje ülikooli ajaloolase Mihhail Supruni, kes kogus materjale nende etniliste sakslaste kohta, keda saadeti Stalini ajal Gulagisse.
Tema arhiiv konfiskeeriti ja teda süüdistatakse tundlike isiklike andmete ebaseaduslikus kogumises ja publitseerimises. Lisaks süüdistatakse sama oblasti siseasjade arhiivi juhatajat polkovnik Aleksandr Dudarevi, kes aitas vajalikke andmeid hankida. Nad olevat loata kogunud andmeid 5000 deporteeritud isiku ja ka nende sugulaste eraelust, kes olevat nõudnud selle peatamist. Seda peab Dudarev otsitud ettekäändeks.
Nummelin viitab ka briti ajaloolase Orlande Figese uurimusele The Whisperers. Private Life in Stalin’s Russui (2007). Teos on rajatud mitmesajale eraarhiivile ja tuhandetele intervjuudele Stalini repressiooni üleelanutega, peamiselt selle põlvkonna esindajatega, kes sündisid aastatel pärast revolutsiooni ja kelle elu kulges Nõukogude süsteemi rööbastes. Seda teost olen tutvustanud varem (Eesti Päevaleht, Stockholm 23.09.), seoses ühe peategelasega, kelleks on Venemaa eestlane Lev Netto, keda süüdistati partisanide üksuse reetmises sakslastele sõja ajal. Ta mõisteti 25 aastaks raskele sunnitööle Norilskis, lisaks 5 aastat eksiili. Erilist huvi pakub tema põhjendus poliitili-sest “ärkamisest”. Ta oli end alati tunnetanud Eesti juurtega Nõukogude venelasena ja oli oma saatmist Eestisse võtnud patrioodina. Oma vanemate maal oli ta aga kogenud Punaarmee rüüstamisi, vägistamisi ja külade põletamisi, mis pani teda kahtlema selle rollis Eesti vabastajana. Kohalik elanikkond nimetas punasõdureid “stalinistlikeks bandiitideks” ja tal ei jäänud muud üle kui nõustuda. Pärast vangilangemist oli ta sõjavangilaagris. Nõukogude propaganda kohaselt polnud Nõukogude sõjavange, olid ainult reeturid. Siin oli ta koos tuhandete harilike meestega, kes olid ainult Nõukogude süsteemi kahurilihaks. See tekitas tal vastumeelt Stalini ja tema süsteemi vastu, mis oli oma sõdureid petnud ja ebainimlikult kohelnud. Pärast sõda USA laagris koges ta teravalt vahet Nõukogude süsteemi ja ameeriklaste hoiakute vahel.
Figes on kriitiline Putini režiimi suhtes, eriti katsetele Stalini rehabiliteerimiseks. 2008. aasta detsembris konfiskeeris miilits Memoriali Peterburi kontori elektroonilise arhiivi, sealhulgas The Whisperers kirjutamisel kogutud ja kasutatud materjalid. 2009.aasta märtsis annulleeriti teose Venemaal väljaandmise kontrakt. Põhjenduseks toodi finantseerimise probleemid, paistab aga olevat poliitiline otsus. Figese arvates soov, et venelased oleksid uhked Nõukogude Liidu ajaloo üle ning neid ei koormataks süütunnetega Stalini aja kohta.
Figes nimetab ametivõimude käitumist Supruniga putinistlikuks kampaaniaks sõnavabaduse ja vaba ajaloo-uurimise vastu. Valitsev režiim kavatseb takistada koguda isiklikke andmeid Stalini terrori kohta. Hoolimata kõigist paljastustest vangilaagrite ja terrori kohta suhtuvad paljud venelased ikka veel Stalinisse sümpaatselt, eriti Teise maailmasõja taustal. Tõstetakse kultuslikult esile ülisuuri ohvreid ja kriitikat vaadeldakse kui ajaloo võltsimist, mida tuleb karistada.
Hiljuti oli ajakirjanik Aleksandr Podrabinek sunnitud pagema našistide eest, kuna ta kirjutas, et N. Liit on igand, mis on teinud palju kurja. Seda loeti rünnakuks ve-teranide vastu. Ebaõnnestus aga Stalini pojapoja Jevgeni Džugašvili katse karistada ajalehte Novaja Gazeta, kus avaldati artikkel Stalini surmaotsustest. Üks kommunistlik rühmitus nõuab OSCE-lt 27 triljonit eurot – üks miljon iga sõjaohvri eest – kuna võttis vastu resolutsiooni, milles võrdsustati stalinism ja natsism.
On vastuolulisi hoiakuid. Samal ajal kui Medvedev oma blogis sisemiseks otstarbeks mõistab hukka Stalini kuritegusid enda rahva vastu, hakatakse väljaspool Brüsselis tema mainet puhastama.
Eestlastel pole loomulikult mingit põhjust Stalini ülistamiseks, mis jätkub vene veteranide hulgas. Stalinismiohvrite meenutamine toimub siiski tagasihoidlikult, võib ju rikkuda head vahekorda Venemaaga, kus näiteks fakti okupatsioonist 1940. aastal loetakse ajaloo võltsimiseks. Eestis on kirja pandud nii kommunismi kui ka natsismi okupatsiooni ohvrid. Viimased veel õigel ajal, enne isiklikele andmete juurdepääsu piiramist, sest mõnele ei meeldi vanemate tegevuse paljastamine.Andmete kogujad ja publitseerijad võivad loodetavasti ikka veel rahulikult magada.
Vello Helk
