Riigikogu arutas 19. novembril riikliku tähtsusega küsimust „Eesti Vabariigi suveräänsus“, mille tõstatas opositsiooni väikseim liige Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. EKRE saadikurühma esimehe Martin Helme ettekanne põhjendas, miks kasvava toetusega parempoolne partei arvab, et Eesti pole enam suveräänne ehk vaba.
Praegune riigivõim teeb nende hinnangul ebaseaduslikke otsuseid, neil polevat enam rahva mandaati, riigivõim „ei austa rahva kui suverääni tahet terves reas küsimustes, mis tähendab, et võim delegitimiseerib ennast.“
Näiteks toodi 2012. aastal antud Kreeka võla käendamine, 2014. aastal kooseluseaduse vastuvõtmine ja 2015. aastal pagulaskvootidega nõustumine. EKRE leiab, et edasiseks lõimumiseks Euroopa Liiduga vajab võim rahvalt uut mandaati, et 2003. aastal antud volitused ei kehti enam.
Sealjuures viitas ta Riigikohtu 2012. aasta otsusele, „mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu, seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas.”
EKRE väide on, et täna toimuv pole enam Eesti põhiseadusega kooskõlas, st et Eesti pole enam vaba riik, kus tehakse suveräänseid poliitilisi otsuseid.
Vaatame, kuhu kaotatud vabadus EKRE arvates ära antud on: ühelt poolt oleme justkui Brüsseli marionetid, teeme kõik nii, nagu Euroliit meile ette kirjutab (Kreeka laen, kooseluseadus, pagulaskvoodid), aga samas väidab EKRE, et isegi Venemaaga piirilepingu sõlmimise jutupunktid olevat Eesti ametnikel maha kirjutatud Vene välisministeeriumi jutupunktidest ning et üks valitsuserakondadest, Sotsiaaldemokraatlik erakond „edendab Vene huve kõige usinamalt ja kõige varjamatumalt“, „kes punkt punkti haaval viib ellu Kremli pikaaegset plaani Eestis topeltkodakondsusest, kakskeelsusest, riigi õigusjärgluse õõnestamisest.“ Järelikult oleme osa vabadusest ära andnud ka Moskvale? Samas otsis Helme ise korduvalt eeskuju hoopis kolmandast suunast ehk Londonist, tuues meie saadikutele eeskujuks Briti peaministri Cameroni hiljutisi suveräänsusteemalisi sõnavõtte Briti parlamendis. Kas sama loogikat jätkates võiksime nüüd väita, et EKRE on Briti marionett?
Küsimus on, kummast suunast me nüüd siis EKRE meelest õieti sõltume, kas Brüsselist või Moskvast? Tundub, et korraga mõlemast, kord siit, kord sealt, kui osa Eesti võimuladvikust on Brüsseli marionetid ja osa valitsuskabinetist Moskva hüpiknukud? Või tuleks meil hoopis järgida „suveräänselt“ ELi „liikmesriikide suveräänsust“ taotlevat Londonit, keda Helme ise eeskujuks seadis? Pole tõsist tõestust, pole täpseid argumente, tundub pigem huupi retoorilise tulistamisena – anname igaks juhuks igas suunas täistuld, ehk mõni tabab juhtumisi märki.
Märki tabas märksa täpsemalt kaasettekandja, ajaloodoktor Jaak Valge, kes kõneles Riigikogus suveräänsuse arutelul Eesti provintsistumise ohust. Ta tuletas meelde, et meie põhiseaduse preambulis seatud suveräänsuse ülim eesmärk – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade – on olnud fikseeritud kõigis Eesti riigi neljas põhiseaduses ning et see sõnastati esmakordselt peaaegu sada aastat tagasi.
Jaak Valge näeb provintsistumise ohtu eeskätt vaimses alaväärsustundes: „Kui poliitiline eliit ei järgi meie põhiseadust, vaid kusagilt mujalt tulevad soovitusi, siis on see ka provintsistumine. Provintsistumist võikski pidada suveräänsuse kaotuse, aga võib-olla ka ühiskonna lagunemise esimeseks faasiks. Provintsistumise ulatust ei saa kahtlemata mõõta metropoli suunduvate raudteede või lennuühenduste tihedusega. Provints on, nagu Maarja Vaino on tabavalt märkinud: “vaimne seisund, mitte geograafiline asend.” See avaldub siis, kui arvatakse, et ollakse milleski maha jäänud, ollakse maakas, tuntakse alaväärsust. Loomulikult ei saa provintsil olla omaette eesmärke, sest provintsile sõnastatakse ju eesmärgid mujalt – kas riiklikust metropolist või siis vaimse provintsistumise korral sealt, mida metropoliks peetakse.“ Olen nõus Jaak Valgega, et eriti halenaljakas on see, kui võimule tullakse loosungiga “Uhke Eesti üle”, aga võimul olles teatatakse, et oma Eesti rahva pärast on häbi.
Jaak Valge tabas märki ka siis, kui ta võrdles omaaegset vaba Eesti parlamenti ning tänaseid rahvasaadikuid ning ütles, et „täna on provintsistumise ulatus ehk kadakasakslus meil järsult suurem ning ühiskonna, aga eriti just poliitikute eneseusaldus järsult väiksem.“ On tõsi, et Eesti ajast-arust valimisseadus soodustab rahvaesindajana pigem keskpärast, hääletamiskuulekat parteisõdurit kui suveräänset mõtlejatisiksust, kes on oma kogukonna või valdkonna või – mis eriti haruldane – kogu rahva sisuline liider. Sestap ei saa ka valitsus olla muud kui keskpäraselt valitud keskpärasuse kontsentratsioon.
Samas ei saa kuidagi nõustuda Jaak Valge järgmise väitega, et „just provintsistumine on üks põhjus, miks praeguse iseseisvusaja saavutused on väiksemad kui maailmasõja vahelise Eesti omad.“ Mille põhjal teeb lugupeetud ajaloolane kaks nii karmi järeldust? Eesti põhiseaduse preambuli põhiväärtused – eesti keel ja kultuur pole kunagi ajaloos olnud nii viljakad, rahvusvaheliselt edukad ning seadustega kaitstud kui praegu. Oleme nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmed, kindlamalt seotud Lääne majandus- ja kultuuriruumiga ning julgeolekusüsteemidega kui kunagi varem ajaloos. Oleme liikmetena otsustajate hulgas enamikus mõjukamais rahvusvahelistes organisatsioonides, kuhu me varem pole kuulunud.
Kui oleme ühislaudade taga olnud ebatõhusad, näiteks pole selgitanud Brüsselis piisavalt meie kogemusi okupatsiooniaegse massiimmigratsiooniga nii, et seda peetaks tõsiseks argumendiks pagulasküsimuste arutamisel, siis oleme pigem lihtsalt saamatud ja ebaprofessionaalsed. Tunnistagem valijatena ka endi süüd – oleme ehk valinud mõned valed esindajad, mõned liiga keskpärased poliitikud, aga ometi ei saa selle põhjal väita, nagu oleksime käest ära andnud terve riigi vabaduse ja suveräänsuse.
Vabadus tähendab ju muuhulgas ka seda, et me saame ja peame tegema vigade parandusi. Me ei ela ju vabadusega vaakumis, vaid tihedas rahvusvahelises koosluses, kus vabadusega kaasneb ka ühine vastutus.
Sirje Kiin
