Jõulud ja maiade ennustus maailmalõpust on tänaseks seljataga. Pühade ajal pidi mu naine olema linnas tööl, mina jäin aga jõuludeks maale. Oleksin läinud ka linna, aga seekord hoiatas ilmajaam, et oodata on erakordselt külma ilma ja ma ei usaldanud jätta maja ning loomi kauaks omapäi. Heli jaoks olid pühad ikkagi kenad, sest tema kaks tütart, Inge ja Eva ning poeg Uku olid koos temaga. Minul aga ei ole selle vastu midagi, et olla üksi, isegi mitte pühade ajal.
Me oleme Heliga peaaegu iga päev Skype´i teel ühenduses. Ka jõuluõhtul helises minu arvutis telefon, muidugi oli see Heli, tema pilt ilmus arvutiekraanile ja siis mõne sekundi pärast hangus. Side katkes. Me proovisime mitu korda uuesti valida, aga see ei õnnestunud. Ometi oli Heli selleks ajaks juba aru saanud, et ma olin oma lõuendid üles teisele korrusele tassinud ja seal maalima hakanud, mitte ei olnud oma väikeses just selleks otstarbeks kohandatud toas, kus aga on remont tegemata. Ta helistas mulle mobiilile ja küsis, miks ma seal maalin. Vastasin, et soe õhk tõuseb üles ja seetõttu on üleval mõnusam olla. Järgnesid sügavad ohked. Heli küsis, kas ma olin vaiba põrandalt ära võtnud ja mingi kaltsu asemele pannud, mis ei karda ärarikkumist, ja tuletas meelde, et meie põrandad ülakorrusel on korralikust puidust, sealt on väga raske värvilaike eemaldada. Katsusin teda rahustada ja kinnitasin, et olin kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud ja vaibagi eest ära sikutanud (mida ma küll teinud ei olnud). Ma polnud jaanipäevast alates pintslit kätte võtnud ja nüüd oli mul hea meel, et olin siiski sellele lainele saanud. Minu pragmaatiline naine näeb mu maalimises vaid varjukülgi. Maalides unustan ma kõik muu ja muutun hooletuks ümbritseva suhtes, nii et minu ümbrus on tõesti värvipritsmeid täis. Kord juhtus selline lugu, et mul oli laual klaas kohvi ja klaas tärpentini. Toppisin hetkeks pintsli kohvi sisse ja siis võtsin sõõmu tärpentini, vaevalt taipamata, mis juhtunud oli.
Päev enne jõululaupäeva, kui ma olin suures maalimishoos, helistas Aasta Talunikuks valitud Taavi, minu naabrimees, ja küsis, kas ma ei oleks nõus tema lastele jõuluvana tegema. Seekord keeldusid lapsed kirikusse minemast ja tahtsid jääda koju jõuluvana ootama, sest igal aastal oli juhtunud nii, et nende kirikus olemise ajal käis kodus jõuluvana. Olin nõus seda toredat ülesannet täitma, ainult et mul puudus vajalik kostüüm. Jõululaupäeval astus Taavi minu juurest läbi ja tõi jõuluvanariided ning koti. Taavi ise pidi koos oma naisega kirikusse minema.
Kella viie ajal õhtul seadsin sammud naabrite juurde. Koputasin kõvasti uksele. Kaks väikest tüdrukut avasid mulle ukse ning kutsusid edasi. Küsisin neilt, mis maale ma olin sattunud. Kuulsin, et Eestisse. Selgitasin neile, et vahel on tööd nii palju, et ma lähen segadusse ning unustan ära, mis maal ma parajasti olen.
Lapsed olid kenasti end riidesse pannud ja lugesid mulle pikki salme ja laulsid ilusaid laule kingi saamisel. Minule pakkusid nad pipar-kooke. Kuna habe kattis mu suu peaaegu täielikult ära, siis poetasin piparkoogid vargsi taskusse, et pärast oleks kodus hea maiustada.
Kui kingid olid jagatud, rääkisin ma lastele, et olin just tulnud Lätist, ja võtsin taskust Läti münte, mille olin kodust kaasa võtnud. Näitasin neile ka Vene raha. Ütlesin, et kui isa ja ema koju tulevad, siis öelgu neile, et jõuluvana andis neile münte, millega ta oli piiri ületamisel tolli maksnud. Need on võlumündid. Kui võlumündid jõuluööl padja alla panna, siis saab järgmisel aastal endale veel rohkem münte!
Ja oligi aeg lahkuda. Lapsed olidki muutunud rahutuks, sest nad tahtsid oma pakke avada ja vaadata, millega jõuluvana oli neid üllatanud. Tegin, et istun veel hetke, siis aga tõusin ja teatasin, et aeg on edasi sõita, et ma olin oma saani jätnud eemale metsa alla, sest nende kodutee oli nii lumine, et ma ei pääsenud läbi.
Autoga kodu poole sõites meenus mulle, et pagasiruumis on paar prügikotti, mille ma pidin Kurenurmes küla prügikonteinerisse viima. Sõitsin siis konteineri juurde, pidasin auto kinni ja tirisin prügikotid pagasnikust välja, endal veel jõuluvanakostüüm seljas. Äkki märkasin autopeeglist, kuidas mulle hakkasid lähenema tuled, ja kuulsin naabrilapsi hüüdmas: „Jõuluvana on siin! Jõuluvana on siin!“ Nüüd oli mul tuli takus ja kiire mine-kuga! Ei oleks tahtnud olla see lapsevanem, kes peab andma oma lapsele selgitusi jõuluvana kohta prügikonteineri juures.
Hiljem kutsus Karl, kes oli tulnud kirikust, mind kohvi ja napoleonikooki sööma. Ei lasknud seda endale kaks korda ütelda, sest ma tean, kui häid kooke tema naine Merike teeb.
Soovin kõigile, et nende mineviku parimad hetked oleksid uuel aastal nende halvimad!
Viido Polikarpus
