Inglid, karjased, verivorstid . . . 17. detsembril pidas Connecticuti Eesti Kool järjekordselt maha ühe korraliku jõulupuu. Just nimelt järjekordselt, sest teatavasti on eesti kool siinkandis tegutsenud juba üle poole sajandi. Selle ajaga on mitu inimpõlve jõudnud koolist läbi käia ja seegi kord oli kohale tulnud nii mõnigi soliidses eas vilistlane, et nüüd juba oma lastelaste taidlemistest rõõmu tunda. Sellist järjepidevust tänapäeval vaevalt et palju leiab.
Aga tagasi ürituse juurde.
Toimumiskohaks vana hea Concordia kirik Manchesteris, mis asub enam-vähem osariigi keskel. Tulijaid oli nii lähedalt kui kaugelt, eriti pühendunud sõitsid kohale pea paar tundi, ning oli jõulude pühitsemiseks tulnud veidi varem kohale ka vanavanemaid Kanadast ja Eestist. Muidugi kui mitte arvestada Jõuluvana ennast, kelle ilmumine ja eestikeelne jutt lastes suurt elevust tekitas. Terasemalt jälgides võis mudilaste nägudes näha kerget hämmeldust, et küll see vana taat ikka jõuab paljusid võõrkeeli suus hoida.
Omalt poolt püüdsid kõik paarkümmend koolijütsi Jõuluvanale ja külalistele pettumust mitte valmistada. Kes esitas jõuluteemalisi koorilaule, kes päevakohast poeesiat, kavva mahtus isegi dramaatiline vahepala rääkivate lumehelvestega tehiskuusemetsas. Kombekohaselt lunastati kingitused sooloesinemistega, mis kõik olid omamoodi armsad ja mida saab üldiselt iseloomustada vanasõnaga “julge pealehakkamine on pool võitu.“ Kuigi oli ka täiesti erakordseid elamusi – näiteks siis, kui 11-aastane Johanna Saarela oma meloodiliselt lummava ja tehniliselt laitmatu a capella laulmisega terve saali sõna otseses mõttes pead pöörama pani.
Ka saalisolijad ise pidid osalema traditsiooniliste jõuluviiside ühislaulmises, kuid peab tunnistama, et tungivatele ergutustele vaatamata oli rahvas seekord ebaharilikult loid. Selle eest tuli kõigil väga hästi välja jõuluroogade söömine, mis sai võimalikuks tänu köögitoimkonna usinale tööle. Hingetoidu eest hoolitses praost Uudo Tari, kes tuletas nii väikestele kui suurtele meelde jõulupühade tegelikku tähendust. Nagu eelnevatel aastatelgi toimus kooli toetamiseks “vaikne loterii“ ning abistades skautüksust “Vikerlased” sai koju kaasa osta skautide isetehtud kalendri. Lõpetuseks pidas Connecticuti Eesti Kooli juhataja pr. Kristi Rakfeldt hea sõna ja kingiga meeles kõiki kooli õpetajaid, kes aasta jooksul lastega keele-, laulu- , ja tantsutunde läbi viivad.
Kui pidu lõppes, oli väljas juba pime. Eri suundadesse laiali sõites aga ei saanud üle tundest, et võtame kaasa tükikese jõuluvalgusest. Val-gusest, mis särab meie laste silmades sellepärast, et nad nägid Jõuluvana, kes rääkis eesti keelt. Sellepärast, et nad jõudsid jõuluks koju. Ja niimoodi juba pool sajandit järjest.
Aleksander Lamvol
