1980. aastate alguses uskusid mitmed aktiivsemad inimesed, et Eesti ja Balti riikide iseseisvus on paratamatu ja saabub peagi.
Teised arvasid, et iseseisvus tuleb, kuid ei kujutanud ette, millal ja kuidas see juhtub. Kolmandad kahtlesid sisimas, kas see üldse kunagi saabubki, kuid jätkasid võitlust, teades, et nii on õige ja see on tegemist väärt tegu. Ja siis olid need, kelle lootus oli hääbumas, et iseseisvus võiks kunagi teostuda, keskendudes Eesti kultuuri hoidmisele, vältides poliitikat.
Olen ikka mõelnud, et mida Jaakson ise oma sisimas võis tunda ja arvata. See on teadmata tänini, küll aga tean üht asjaolu, arvatavasti paljude teiste seas, mis tema energiat sütitas ja leeki paisutas.
