Inimese maine elu on piiratud sünni ja surmaga. Esimene neist on rõõmus sündmus, kui lapsuke ilmale tuleb ja oma elu alustab. Elu on suur ülesanne ja inimese kohus on siin teha ja anda oma parim. On seepärast loomulik koondada tähelepanu esijoones elule endale – tema säilitamisele ja viljakaks kujundamisele.
Aga kord saabub inimese maisele olekule siiski lõpp. Nii ütleb ka Piibel (1 Moos. 3:19), et inimene on mullast võetud ja mullaks ta jälle saab. Lisaks pole inimesel endal valikut ei surma ajas, kohas ega viisis (Koguja 3:1-2, Iiob 14:1-2). Surm võib vahel küll olla kergendus (2 Kor. 5:2, Joona 4:3, Filippi 1:23 jt.), kuid kaugelt enam on ta vastand kõigele mida inimene kalliks peab.
Nii on mõistetav, miks maailma usundid pühendavad suure osa oma filosoofiast surma müsteeriumi lahtimõtestamisele. Eriliselt akuutne sealjuures on hauataguse eksistentsi võimaluse ning olemuse selgitus. Küsimust on aastatuhandeid arutatud. Pruugib vaid jälgida usundite pühakirju, et näha kui palju tõekspidamisi siin esineb. Sama palju on populaarseid arusaamasid inimese lõpu kohta.
Püüan siinkohal neid viimaseid võrrelda Piibli seletustega. Et nad alati ei ühtu, pole imekspandav, sest ajastute jooksul on inimene oma fantaasiaga palju juurde lisanud. Nii näiteks lugesin ajalehes ühe vanema daami kirja, kelle mure oli vältida peale surma kohtumist taevas ebameeldivate sugulastega. Lehe nõuandja – kiiduväärse taktitundega isik! – soovitas vanaprouale esiteks, et ta taevasse jõudes paluks endale elupaiga võimalikult kaugel vihatud sugulastest, ja siis, et daam arutaks probleemi oma pastoriga. Teise näitena lohutas jutlustaja Billy Graham üht leinavat leske, et kui see peale surma taevasse jõuab, on ta jälle koos armastatud abikaasaga, just nagu maises elus oli. Mainin neid juhtumeid respektiga, mitte naeruvääristades, sest kui sellised arusaamad inimest eluraskustes toetavad ning teisi ei ohusta, siis jäägu nad nii, ehkki minu arusaam võib olla hoopis erinev.
Kuigi surma pole keegi meist läbi teinud, võib tema kohta mõndagi oletada. Nii teame, et vähemalt “loomuliku” surma korral kaob esimesena teadvus, nagu õhtul uinudes. Kas olete teadlik momendist mil uinute? Kas teate, et magate? Muidugi mitte. Teadvuse täielik kadu näib olevat sama nii uinumise kui surma korral, olles mõlema seisundi esimeseks astmeks. Umbes sarnast väljendab Piiblis ka Koguja 9:5.
Ja, aga kuidas jääb siis surmajärgsete kogemustega, mida paljud on kirjeldanud? Mõned on vaimuna hõljunud oma maise keha kohal, teised nägid taeva hiilgavaid väravaid, kolmandad kuulsid inglite laulu. Neid kogemusi ei saa kergekäeliselt olematuks kuulutada. Siiski tuleb meeles pidada, et nad pärinevad inimestelt, kes omal jõul või arstliku abiga pöördusid tagasi ellu ja said nähtust jutustada. Meditsiinili-selt võib aju peale südame seisatamist 4-5 minutit vastu pidada, enne kui tekib jäädav vigastus. Kuna aga vere ringvoolu katkemise tõttu katkeb ka ajule vajaliku hapniku juurdevool, siis on aju tegevus üha enam halvatud. On raske ette öelda, milliseid ebaharilikke nägemusi võib inimene selles seisundis kogeda, aga et neid esineb, on ilmne.
Kui aga inimene enam ellu ei ärka ja ta surm on lõplik, mis temast siis saab? Vana Testament (VT) kinnitab korduvalt maise keha mullaks saamist (1 Moos. 3:19, 2 Kun. 22:20, Koguja 3:19-20 jt.). Inimese hing aga ristiusu järgi surmas ei kustu, vaid elab igavesti. Kuidas just, selles on palju eriarvamusi. Väidetakse, et hing lendab kohe Jumala juurde taevasse või saadetakse põrgusse. Teiste arvates lähevad kergemad patused enne läbi purgatooriumi ehk puhastustule ja alles siis avaneb neile taevas. Jne. Pikk ja huvitav arutlus surnute seisundist ilmus ajakirjas “MANA” .
Mida aga ütleb kõige kohta Uus Testament (UT)? Alustame sünoptiliste evangeeliumitega – Matteus, Markus ja Luukas – sest need on siiski primaarsed allikad. Kõigepealt loeme, et nende kolme alusel pidi Kristuse ihulik taastulek toimuma juba tolleaegsete inimeste eluajal (vt. Matt. 10:23, 16:28, 24:34, 26:64; Mark. 9:1, 13:30; Luuka 9:27, 21:32). Apostlid Paulus ja Jaakobus kinnitavad sama (Room 13:11, 1 Kor. 1:7, 4:5, 7:29, 15:51, 1 Tess. 3:13, Jaak. 5:8). Jeesuse taastulek aga tähendas Maa peal täielikult uut ajastut – Jumala riiki. Mis juhtub siis elavate ja surnutega, sellest annavad pildi Matt. 25:31 ja 46 ning eriti 1 Kor. ptk. 15. Pangem tähele, et taevariik Maa peal pole seega sama, mis surnu hinge kohene taevasse minek. Taevase elu võimalusest enne viimset kohtupäeva pole palju juttu. Isegi sõna “hing” esineb neis kolmes evangeeliumis harva. Seega ei saa siit surmajärgse seisundi kohta erilist informatsiooni. Inimeste poolt on tehtud rohkeid tõlgendusi ja järeldusi, kuid enamasti toovad nad ringiga tagasi algusesse.
Kuna Jeesuse peatse ihuliku taastuleku tõotus ei täitunud, pidid varakristlased 1. sajandi lõpul oma usulisi tõekspidamisi muutma. Üheks tagajärjeks oli Johannese evangeelium (Jh), kirjutatud u. AD 90-95. Ta erineb sünoptilistest evangeeliumitest tunduvalt. Nendes oli Jeesus prohvetiks, kes kuulutas peatselt Maa peale saabuvat Jumala riiki.
(Jh)-s aga on Jeesus jumalik kuju, Jumal ise, kes eksisteeris aegade algusest peale (Joh. 8:58, 10:30). Sünoptilise “Jumala riigi” asemel on enamasti mõiste “igavene elu” (3:36, 6:47, 12:25, 17:3 jt.), ja sõna “hing” asemel “vaim” (3:6, 6:63 jt.; vt. allmärkus # 3). Oluline on ka, et (Jh) ei maini enam apokalüptilist maailma lõppu kujul, nagu see esines sünoptilistes evangeeliumites.
Kuna (Jh) kohta on avaldatud suur hulk materjali, siis piirdun vaid kitsa teemaga – surmajärgne taevaminek. Kuidas kirjeldab seda (Jh)? Näeme kõigepealt, et maise dualismi asemel (s.t. “enne” ja “pärast” Kristuse taastulekut), esineb (Jh)-s taevane dualism: “elu siin” ja “elu üleval”. Sellest siis, et Jumala riigi tunnetamiseks peab sündima “ülevalt” (3:3). Kui see on usu kaudu toimunud, pärib inimene 3:15-16, 10:28 jt. põhjal igavese elu ega lähe kohtu alla (5:24). Kas see aga tähendab, et peale surma avaneb inimese hingele otsetee taevasse? Ilmselt ei, sest tähelepanelikul lugemisel selgub, et enne peab Jeesus mingil kujul siiski tagasi Maa peale tulema (5:28-29 ja 14:3). Lisaks kinnitavad 3:13, 7:34, 8:21 ja 13:33 selgesõnaliselt, et taevasse läheb ainult üks – Jeesus. Sellega jääb lahtiseks ka igavese elu küsimus – kus ja kuidas inimene peale sur-ma igavesest elust osa saab. Kas tuleb ikkagi oodata Kristuse taastulekut? Viimane on aga suurima saladuskatte all (Matt. 24:36).
Aeg on lõpetada. Jätan siin igaühe otsustada kuidas ta eeltoodut tõlgitseb. Kõigil on vabadus Piibli alusel endale selgust, tuge ja rahu leida, pealegi ei pruugi inimeste teed sinna olla samad. Mu soovitus on vaid, et populaarsete arusaamade automaatse ja pealiskaudse omaksvõtmise asemel loetagu Piibli sõnumit ka ise. Alles siis on usulistel tõekspidamistel arvestatav alus.
Raul Pettai
