Suvi on läinud,
lehed langenud.
Päikse kallistused
aasalt lahkunud.
Poisikesena 1930ndatel aastatel Tartu kodus kuulasin tihti, kuidas mu ema õhtuti klaveril Chopini etüüdi (op. 10, #3) mängis, ise sinna juurde ülaltoodud sõnu lauldes. Sõnade autorit ma ei tea, kuid Chopini muusika igatsuste ja unistuste juurde sobivad nad eriliselt. Oleme nüüd jõudmas järjekordse aastavahetuse künnisele ja kerkivad samalaadsed mõtted, ehkki hetkel sügisvärvid veel loodust ilustavad. Siiski, päike on madalal, kraadiklaas on poole peal ja õhtuseks jalutuskäiguks tuleb soojalt riietuda.
On loomulik, et kõige selle kõrval meenuvad oma rõõmude ja muredega ka lõppeva aasta sündmused, vastavalt jälgedele, mida nad on inimestesse jätnud. Meil, endistel pagulaseestlastel, on siin mõndagi meenutada, sest üle 70 aasta on meie elurong jooksnud erinevatel rööbastel kui ümbritsevad USA ja Canada ühiskonnad. See oli 1949-1950 paiku, kui enamus meist siia mandrile saabusid ja asusid uut kodu looma. Oleme hästi teadlikud millise suursaavutusega eestlaste põlvkonnad järgmistel aastakümnetel toime tulid: rahvuslikud organisatsioonid ja üritused, täienduskoolid, kuid sinna juurde ka vajalik kaastöö uue kodumaa ühiskondlikes struktuurides ja palju muud.
Märkame siiski, et koos enese vananemisega on muutumas ka meie eesti ühiskond. Paljud elurõõmsad sõbrad – mõnedki meist nooremad! – on vaikselt lavalt lahkunud. Neid on aga asendamas võõrsil sündinud eesti mehed ja naised, kes on rahvusluselt igati võimelised ja kelle sügavale juurdunud isamaalisust tuleb seepärast eriliselt hinnata.
Sõnumeid ja eriti kirju tuleb sõpradelt siiski vähem. Osalt on siin vabanduseks moodne taskutelefon – haarad pihku, ütled mida soovid või toksid teate pöidlaga. See ju palju kiirem kui paberile kirjutamine ja postkasti viimine! Teiseks annab tunda eesti kirjakeele oskuse langus. Igapäevaseks jutuks on lihtne kõnekeel oma piiratud sõnavaraga veel hea küllalt, kuid kirjakeel nõuab hoopis enam, eeskätt korralikku grammatika tundmist. Seda viimast saab aga vaid täisajalises eesti koolis. Ja nii tuleb olla eriti tänulik, et juba mõnda aega töötavad “Vaba Eesti Sõna” toimetus ja juhtkirjanikud Eestis.
Jaa… aga ajalehe kokkupanek on vaid osa kogutööst. Sama oluline on muretseda, et ajalehe tiraaž, s.t tellijate arv ja rahaline sissetulek, oleksid küllaldased. Siin võitleme kahe teguriga:
(a) vähenev eesti keele oskus eriti nooremate väliseestlaste hulgas;
(b) vähenev huvi siinse eesti elu vastu Eestist ümberasunute hulgas.
Mõlemad tegurid on praktilises elus arusaadavad ja samade probleemidega tegelevad ka teiste maade/rahvaste võõrsile paisatud esindajad, sest riiki riigis rajada ei saa. Ja nii tuli teha omajagu valus otsus, et siit peale ilmub “Vaba Eesti Sõna” vaid igal teisel nädalal. Kui nüüd lisaks arvestada olukorda maailma tandril, oleme siiski tänulikud, et meid endiselt kannab eesti meel, ka kui eesti keelega on probleeme. Astume julgelt edasi ja hoolitseme kodu eest, mida aastakümneid tagasi saatus meile siin rajas, olles tänulik, et vahepeal on elanud vabana ka Eesti Vabariik.
Raul Pettai
