Laupäev, 19. november 1949 VABA EESTI SÕNA
Üks ränikivi jäi mu kuuetasku,
mul poisiksel, kui lõppes lingulask.
All Tõõraste ja kaugel Kambja.
***
Kun olen, kuhu lähen siit!
Käen pigistan üht väikest kivikildu, mis tasku jäi, kui lõppes lingupild.
Võib elu mind veel siia-sinna pildu, mul kaasan noorusest üks ränikild.
Neil päevil võis New Yorgis ja Eesti Majas näha liikumas luuletaja Henrik Visnapuud, kes saabus USA-sse alles paari nädala eest ja näis kõigiti heatujuline.
Kui pöördusin kirjaniku poole küsimusega, kuidas ta end maailma suurlinnas tunneb, sain vastuseks: New York olevat päris nauditav ja kena linnake, kuid kuluks siiski kuu, et sellega põhjalikumalt tutvuda.
Tühja kukruga pagulane aga peab kahjuks tagasi sõitma Pennsylvania’sse, kus Stroudsburgi linnakese lähedal ameerika maalikunstnike paar Mr ja Mrs Jay Sutton oli pakkunud meie poeesidekuningale oma majas külalislahkust.
Suttonid on peale muu andnud kodu ka meie tuntud graafikakunstniku Eduard Rüga perekonnale, kes hiljuti saabunuina ehitavad praegu Suttonite krundile endale majakest ja millesse paar päeva on jõudnud naelu lüüa ka juba poeet Visnapuu.
Küsimusele, kas vahest Pennsylvania mäed on andnud ka elevust uute luuletuste loomiseks, vastab luuletaja, et mõndagi olevat juba “lademes”, nii nagu on lõplikult vormimata ja viimistlemata nn “Atlandi tsükkel”, kogumik luulevisandeid, mis kirjanikul on valminud Atlandit ületades.
Kohates nüüd Henrik Visnapuud rahutu New Yorgi tänavail meenub tahtmatult võrdpilt tema varasemast luuletusest “Üks ränikivi”, milles eelsõjaaegne Berliin mehhaniseeritud Euroopa suurlinnana paneb luuletajas helisema kauged noorusmälestused, mil poisikesena lingulaskmisel jäi kuuetaskusse väike ränikild, tükike kodumaast ja sünnipaigast.
Selle kivikillukesega taskus on elu luuletaja paisanud nüüd siia Atlandi teisele kaldale – ja veelgi kaugemale on jäänud Tõõraste ja Kambja kui tookord Brandenburgi värava all Berliinis mõtteid mõlgutades. Ning kui küsin luuletajalt tema tulevikukavatsusi, peitub vastuses mure, kas siin maal saab üldse jätkata loomingulist tegevust.
Pole ju Ameerika mandril seni kuigi arvuliselt trükitud eestikeelseid raamatuid. Kas tõesti Henrik Visnapuu elu ise on muutunud jällekord l u u l e k s, nagu ta kord ütles Tallinnas, kui enamlased olid parajasti üle võtnud tema toimetusel ilmunud ajakirja “Varamu” ja ta ei suutnud luua tellimuslikku luulet sellele rezhiimile?
Lohutan end mõttes siiski teadmisega: kui meie rahvakilluke Saksamaal suutis välja anda neli illustreeritud Henrik Visnapuu luulekogu, miks ei peaks siis suutma eestlased, kes kogunevad sellele maailma jõukaimale mandrile, avaldada autori käsikirjas valminud mälestusi ja uusi poeeme.
Henrik Visnapuud ei saa siiski kujutella ilma oma rahvata, või muidu kaoks luuletaja kogu elumõte ja -töö, kelle uljas ja häbematu värssidega zhongleerimine “Siuru”-päevil on nüüd kujunenud oma rahva kannatustee ja võitluste sügavtõsiseks kajastuseks.
Kogu möödunud aasta võitles H. V. oma kultuur-poliitiliste veendumuste eest, missugune võitlus leidis väljenduse Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi loomise näol. Nim. organisatsiooni perioodiline väljaanne “Koguja I” hõlmab kogu selle kultuurpoliitilise programmi, mille eest võitleb H.V. ja selle koguteose teisegi vihu suutis ta trükki toimetada, missugust tööd jätkab praegu Saksamaal Pedro Krusten.
Proosas kirjutatud sümboolne muinasjutt “Koguja” teises vihus “Elevant ja ingel” tahab nähtavasti olla väikeseks hinge tagasi tõmbamiseks autori rohkearvulises luuleloomingus.
New Yorgi eestlased ootavad suurima huviga luuletaja USAsse saabumise tähistamiseks korraldatavat kirjandusõhtut 18. nov., mil paljudel eestlastel esmakordselt avaneb võimalus näha luuletajat palgest palgesse.
Mall Jürma
Poeet Henrik Visnapuu suri 3. aprillil 1951 New Yorgis ootamatult südameataki tagajärjel vaid 61-aastasena. 26. juunil 2018 maeti ta ümber Metsakalmistule.
