Filiae Patriae New Yorgi koondis New Yorgi Eesti Majas. Vasakult kolmas Liine Johannes.
Filiae Patriae New Yorgi koondisel oli väga tore külaline, Tartu koondise esimees, Liine Johannes, kes kirjutas kokkuvõtte oma reisist.
Minu esimene reis väljapoole Euroopat! Uskumatu! Pärast tavalisest 5 korda pikemat passikontrolli olin viimaks täiesti legaalselt Ameerika pinnal. Kontroll venis, sest et kella 17 paiku lõppes üks vahetus ja pidi peale tulema teine. Pika ootamise järel seda uut ei tulnudki, aga lende muudkui saabus. Lennujaamas ootas mind vil! Tiina Vaska, kenasti C!FP tekkel peas, esimese öö veetsin tema juures New Jersey’s.
Minu esimene täispikk päev USAs algas praamisõiduga Hobokenist New Yorki. Sõit pakkus palju ilusaid vaateid ja kõva tuult. Mainimist väärib ka väga oluline vaatamisväärsus, mida kogemata märkasin Hobokeni tänaval.
Lõunatasime koos vil!! Ann Aaresilla ja Tiina Vaskaga The Plaza Hotellis. Toit oli suurepärane, mõtlen sellest siiani. Päeva mahtus mh veel ka Bryant Park ja seal asuv New York Public Library, mille võimsas Rose Main Reading Roomi saalis olid välja pandud kõikide maailma riikide entsüklopeediad. Nagu kõigi meie sektsioonkappe vanaemade juures, ehtis ka nimetatud saali riiuleid kogumik ENEsid (Eesti Nõukogude Entrüklopeedia).
Õhtupoolikul läksime koos vil! Ines Hortoniga külla vil! Laine Metsale Queensi, kus ootas ees väga suur hulk fiiliaid, kellega kohtuda veidi vabamas õhkkonnas oli suur au. Oli ääretult tore lõpuks kokku panna nimi ja nägu inimestel, kellest oled seni lugenud vaid ringkirjast. See meenutas mulle uuesti, et me oleme kõik õed ja päriselt üksteisele olemas. Õpime Tartus, et meil on koondised üle maailma ja tunneme nende üle tohutut uhkust, ent samas päris hästi hoomamata, et tõesti ka kaugel ookeani taga on fiiliad, kes laulavad sama õestuspeo laulu ja kannavad sama värvi teklit nagu meie. Nad ongi meie. Reis tuletas mulle jälle ja jälle meelde, kui suur ja võimas jõud on korp! Filiae Patriae. Tore fakt õhtust on, et eestlasi kodumaa pinnal kutsutakse „kodueestlasteks“, seda ma varem ei teadnud.
Vasakult Ann Aaresild, Liine Johannes ja Tiina Vaska Plaza hotellis.
Teine päev möödus koos vil! Laine Metsaga downtown’i avastades. Jalutasime mh ka üle Brooklyni silla, mis pakkus võimsaid vaateid New Yorgi siluetile. Kõige suuremat muljet avaldas mulle 9/11 mälestusmärk, mis on tehtud mõlema kaksiktorni vanale asukohale. Tegemist on kahe suure purskkaevuga, mida ümbritsevad kõigi 2977 hukkunu nimed. Oli südantmurdev kuulata fiiliate mälestusi, mida nemad 2001. aasta 11. septembri hommikul tegid. See päev on kõigil meeles nagu eilne ning kuidas saakski ununeda. Leina on senini tunda terves linnas. Õhtustasin koos vil! Silvia Vaheriga, kes oma sära ja mõistvusega inspireeris mind oma põhimõtetele kindlaks jääma, samas näidates austust üles ka kõigi teisitimõtlejate vastu.
Rockefeller Center oli Halloweeniks valmis! Oma majade kaunistamist võetakse tõesti nii tõsiselt nagu filmidest olen näinud! Muidugi Times Square pimedas on midagi, mida peab nägema!
Kõik järgnevad ööd peatusin vil! Ines Hortoni juures Manhattanil. Inese külalislahkus oli imeline, tundsin end väga hoituna. Kahju ainult, et meie hommikusöögid ei saanud pikemad olla, sest et kogu aeg oli kiire ja nii palju oli vaja näha! Inese elegants ning oskus mõelda suurelt on minu arvates omadused, mida peaksid endas arendama kõik fiiliad.
Kahjuks ei ole mul ühtegi pilti järgmisel päeval toimunud jalgrattasõidust Central Parkis, kuhu viis mind Tiina Salmre-Jõks, kes just hiljuti valge-puna-rohelist kandma usaldati! Tegime tiiru peale tervele pargile, ka sellele osale, kuhu turistid tihti ei satu. Ümberringi sõidutasid turiste kaarikuid vedavad hobused, igaüks ise värvi. Õhtu veetsin noorl! Lia Vaskaga downtown’i ja Hobokeni ööelu avastades. Minu südant soojendas väga fakt, et Lia on pannud rahvatantsu tantsima ka oma ameeriklasest poiss-sõbra, kes terve õhtu naljatas, et peaks DJ-lt paluma sooviloona „Tuljakut“!
Ja oligi käes minu viimane täispikk päev New Yorgis – see kõige tähtsam, õestuspeo päev. Hommik algas värske värvikandja Laura-Liisa Nanitsaga Koreatownis hilist hommikusööki süües. Milline maitseelamus! Kinnitan, et kõik maailma fiiliad oskavad head toitu hinnata.
Õestuspidu möödus ühiselt kohvilauas muljetades. Oli värskendav kinnitada õestusvannet ja pidada koosolek vaid paari tunniga, sest et Tartus on kommersinädalavahetused sügisel 4- ja kevadel 3-päevased, mis on tohutult toredad, aga ka väsitavad, seda eelkõige ametnikele ja rebastele. Ma pole ammu kogenud sellist väsimuse taset nagu esimehena Tartus kommerssi läbi viies.
Pakkisin kohvrisse (loomulikult käsipagasisse, suures hirmus, et meie teklid Vanuatu avarustes seiklema hakkavad!) mitu teklit ning rulli värvipaela, et de facto värviliseks saaksid ka liikmed, kellele kevadel juba värvid ära hääletati!
Mul oli au olla õestuspeo emaks. Uhke tunne!
Enne reisi ütles üks mu sõber, et oota vaid, New Yorgis tunned end justkui pesumasinas. Tal oli õigus! Inimesed kiirustavad ja ei peatu hetkekski. Kui ise tahad korraks seisatada ja hinge tõmmata, siis ei saa, sest et inimvool viib sind kaasa.
Kokkuvõttes ei jõua ma ära tänada Ühendriikide koondist, kes mulle sellise võimaluse pakkus. Hindan tohutult õdedega koos veedetud aega, mis tõi siiani kauge ja vaid paberil loetud koondise mulle lähemale. Kujutage ette, et te saate nüüd kohe teada, et teil on kuskil salajane kaksikõde, kelle olemasolust te teadlikud ei olnud. Kohtudes saate aga aru, et te hingate siiski samas rütmis ja olete kõik alguse saanud samast punktist. Just selline tunne oli minul New Yorgis – suur äratundmisrõõm ja ühtehoidmistunne.
Loodan, et jõutakse ühisele arusaamale ka tulevikuperspektiivide osas ning Filiae Patriae elab, kasvab ja õitseb edasi veel kümneid ja kümneid aastaid!
Liine Johannes
