EV105: dialoogi taassünd Eesti ühiskonnas Nursipalu näitel

Maarja Pärl Lõhmus

Kuigi 2023. aastast on peagi üks kuuendik juba tiksunud, on Eesti ajaarvamises ka teine ajaring – Eesti aeg, mille ringid käivad 24. veebruarist 24. veebruarini. Eesti aastaringide perioodil 1945-1987 toimunud Eesti aastaringide aktused ja ühised pidukõned peeti kõikjal üle maailma, kus eestlasi elas. Välja arvatud Eesti NSV-s.

Eesti Raadios peeti sel päeval erilise pidulikkusega kuuldemängude sünnipäeva (24. veebruaril 1928).

Veelgi enam, Enno Kiviloo, Eesti Raadio Laste- ja noortesaadete peatoimetaja, sai parteilise karistuse, sest 3. aprillil 1987 Tartu Ülikooli aulas otsesaates lausus poeet Hando Runnel: meie maa on okupeeritud ja valitsejad käituvad meie maaga nagu koloniaalmaaga.

Murranguaasta 1987

Töötades Eesti Raadio kirjandussaadetes Raadiomaja 7. korrusel, kus ka noortesaadete toimetus, oli mul au näha ümbersünni hetke, kus ajakirjanduses keelati ja tsenseeriti, karistati mõtete eest, mida inimesed ühiskonnas igapäevaselt arutasid.

Avalikust arutamisest oli tolle hetkeni puudu vaid just ametlik avalikkus.

Aastal 1987 aprillis-mais karistati ajakirjanikke ja karikaturiste mõtete eest, millel põhines ühiskonna kollektiivne refleksiivsus.

Aasta hiljem, 1988 aprillis, toodi Eesti NSV-s välja rahvusvärvid sinimustvalge Tartu muinsuskaitse päevadel.

Eesti riigi heaks elanud inimeste sünnikohad Eestis vajavad tähistamist ja tähtsustust

Kuna eestluse juhid, sealhulgas paguluseesti juhid, on tihti pärit just väikestest maakohtadest, tuleks nende kodukohti eriliselt tähistada.

Eestis ei ole jõutud veel selle riigimeheliku sammuni, et Eestiehitajate sünnikohad maastikul ja keskustes oleksid vastavalt tähistatud.

Näiteks Heinrich ja Aksel Margi sünnikodukoht Ihamaru serval on kena muinsuskaitsemärgiga Tartu-Võru maantee ääres viidatud, ent mitte tähistatud.

Mati Kõiva (1936-2020) sünnikodu koht Karksis, samuti peagi 100. sünniaastapäeva tähistav Robert Kreemi (1923-2006) sünnikodu koht Längal Saaremaal jt ootavad tähistamise järge.

Selline kultuuritegelaste sünnikodude tähtsustamine peaks olema eestluse üks ühine tegevus kui sõnum tulevatele põlvedele.

Riigimehe tunnuseks on tingimatu tegutsemine riigi ja rahva huvide nimel.

Selline inimeste väärtustamine peab laienema nii Eestis endas kui üleilmselt.

Oluline on suured eestlased üle ilma Eesti kultuurilukku sisse kirjutada ja tähistada.

Nursipalu militaarvälja laiendamisest

21. veebruaril 2023 arutas Riigikaitsekomisjon koos Võrumaa omavalitsuste ja kodanikeühendustega Nursipalu polügooni laiendamist.*

Avalikule istungile olid kutsutud Antsla, Rõuge, Võru ja Setomaa valla, MTÜ Kagu-Eesti Loodusrahvas, MTÜ Eesti Metsa Abiks, MTÜ Päästame Eesti Metsad, MTÜ Niilusoo, MTÜ Meie Nursipalu, SA Võrumaa Arenduskeskus ning seltsingu Loodus, Inimene ja Sõjavägi esindajad.

Vaadates otseülekannet, meenusid Runneli kibedad sõnad aastast 1987.

Nüüd kõnelesid kodanikuühendused, kuidas kergekäeliselt on hävitatud Eesti loodust ja oma kaunitest kodudest sunnitakse inimesi välja kolima arenduste pealetungi tõttu.

Ometi on Eesti elu põhiloomuseks just väikesed elujõulised külad ja kogukonnad.

21. veebruaril 2023 algas huvi dialoogi vastu

21.veebruaril, kui UNESCO tähistab emakeelepäeva, toimuski Eestis üle aastakümnete päris arutamine Eesti maa hoidmisest, sest Riigikaitsekomisjon asus kuulama kodanikke ja ühendusi, kes olid koostanud petitsiooni Nursipalu kaitseks.

Vaatasin. Minu meelest oli see näide heast arutelust ja arvamuste huviga kuulamisest.

Kui vahepeal muutusin skeptiliseks, kas selle teema ümber koostöised suhted on enam üldse võimalikud või on arvamused juba liiga kivistunud, siis pärast eelmist nädalat on optimism grammike suurem.

Kohtumist ei dikteerinud emotsionaalne konfliktsus, vaid tõsine kuulamine.

Näib, et konfliktsus ja vastandumine esineb pigem sotsiaalmeedia ruumis või erinevate osapoolte infomullides.

See, mis praegu toimub, on normaalne demokraatlik arutamine. Toimivaid lahendusi pole käepärast, ent elu võimalikkus ka maal ja külades tuleb tagada. Inimestelt ei saa nõuda kodudest välja kolimist.

Nursipalu: tee Eesti põhiseaduse ja kodanike õiguste tagamise juurde

Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva tähistas Lõuna-Eesti rahvas Nursipalu ketiga.

Inimesed sõitsid Võrumaa rahvast toetama kõikjalt üle Eesti.

Inimkett lookles Võru-Valga maantee ääres Nursi külas, algas Lükka küla metsavendade mälestusmärgi juurest ja jõudis välja Sõmerpalu teeristi, pikkuseks ligi kilomeeter. Pidukõne pidas ja Võrumaa Apelli luges ette Maarika Niidumaa Sännast.

Pärast Nursipalu toetusketti peeti ühiselt pidu Nursi vanas koolimajas, kus simmaniks mängis lõõtspilli Kadri Laube Varstust.

Õhtuhämaruses säras Nursipalu keti pikkuselt küünlarida, mis inimkett oli lootuse märgiks süüdanud.

Nüüd on Nursipalust saanud sümbol, et Eesti Vabariigis peavad kehtima põhiseaduse punktid, mis nõuavad, et kodanike kodud on pühad ja puutumatud.

Maarja Pärl Lõhmus

Viited

Riigikaitsekomisjon arutas koos Võrumaa omavalitsuste ja kodanikeühenduste esindajatega Nursipalu harjutusvälja laiendamist. https://youtu.be/cbhsOE1l_Iw

Leif Kalev, Rein Ruutsoo “Eesti riigimõte teel riigiteadusteni”. Acta Politica Estica 11/2020, 153-184, lk 159:

Eesti Vabariigi sünd

Võib liialdamata öelda, et suhteliselt tagasihoidliku omavalitsuse ideedest iseseisvussoovini jõudmine oli väga kiire protsess. Esimese Vene revolutsiooni järellainetuses asutatud ajalehe Õigus programmilises avaartiklis näeb Andres Dido demokraatliku Eesti Vabariigi tulevikku Euroopa riikide föderatsioonis.

Avalikult unistas Eesti tulevikust iseseisva riigina enne 1918. aastat vaid Juhan Liiv: „Ükskord – kui terve mõte – ükskord on Eesti riik.“ Sedagi tagasihoidlikku vihjet tulevikule kommenteeris teine kirjanik, 1905. aasta revolutsioonis aktiivselt kaasa löönud Friedebert Tuglas, üheselt: noil aegadel võis iseseisvast Eestist unistada ainult prohvet või vaimuhaige.

Samas oli argiteadvuse toetatud intuitiivselt loomuõigusliku taustaga vaate kohaselt Eesti omariikluse rajamine muutumas üha enam avalikult argumenteeritavaks. Kuid see äratundmine vajas põhjendamist ja põhistamist. Sobiva kvalifikatsiooniga inimesed olid juba küpsenud. „Ilma liialdamata võib öelda, et Eesti Vabariigi kuulutasid 1918. aastal välja ja seejärel ehitasid üles Peterburi Ülikooli ja eriti selle õigusteaduskonna endised eestlastest üliõpilased.“ (Mälksoo 2008: 87). Poliitilise praktikaga seotud iseseisva riigi rajamise idee areng on hästi jälgitav. 1917 Veebruarirevolutsiooni järel Peterburis moodustatud juristidest komisjon (kuhu kuulusid ka tulevased professorid Maim ja Uluots) toetas ideed, mille kohaselt pidi Venemaast saama föderatiivne riik. See seisukoht oli üldjoontes kooskõlas ka avaliku arvamusega, nii nagu seda esindasid kõik poliitilised jõud peale bolševike (Graf 1993). Kuid äsja sündinud demokraatliku Venemaa keskvõim lükkas tagasi katsed töötada välja Eesti ja Läti autonoomsete riikide põhiseadused.

Samas ühendati Eesti ala 1917 üheks rahvuskubermanguks ja loodi selle omavalitsusstruktuurid, mis suurendasid praktilist autonoomiat ning andsid maavalitsuse kaudu eestlastele esimese ülemaalise elu korraldamise kogemuse.

Edasiminekuteede kirjususest hakkas pärast Vene oktoobrirevolutsiooni ja Saksamaa sõjaedu üha selgemalt välja joonistuma suund iseseisvusele, mis sai teoks 28.11.1917 maanõukogu otsuse, 24.02.1918 iseseisvusmanifesti ja 02.02.1920 Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepingu vormis.