Emadest üldistavalt on keeruline rääkida, sest meile on ikka oma ema kõige olulisem. Ema on meid ilmale kandnud ja andnud meile jõudu suureks kasvades. Samuti on ta olnud meile toeks nendel olulistel teeotstel, mis meie jaoks alguses päris uued olid.
Mina vaatan emadepäeva ühte vana fotot, kus ema ja vend mind esimesse klassi saadavad (ülal). See foto jäädvustab minu jaoks uue olulise teeotsa leidmise hetke. Pilt on tehtud 1. septembril 1965 Võrus, kus minul algas koolitee ja noorem vend Valter oli mind koos emaga sel tähtsal esimesel koolipäeval saatmas. Kuna olin peres vanem laps, siis mulle tundus varases nooruses, et noorem vend oli vahel nagu enam emmekas ja siis tuli minul emale end vahel delikaatselt meelde tuletada. Näiteks kord maal Mamma juures Vasilde külas, teatasin emale mitte nii, et “võta mind sülle”, vaid delikaatselt – “ema, istu minu taha…” Ema sai minu väikse mehe mõistujutust kohe õigesti aru ja võttis mind sülle ning maailmas oligi minu jaoks tol korral kõik jälle hästi. Minu vanaema (Mamma) vaatas ja naeris selle väikese mehe kavaluse üle. Me kasvame suureks ja meil tulevad elus omad väiksemad ja suuremad mured, aga emad jäävad meie jaoks alati kõige tähtsamaks, isegi siis, kui me alati ei oska neile seda meelde tuletada.
Olen oma elus ikka vaadanud, kes minuga samal päeval sünnipäeva tähistavad. Kunstnik Evald Okasel oli minuga samal päeval sünnipäev. Kui Evald Okas oli juba päris vana mees, siis temalt küsiti, et kust võttis ta elus jõudu, et saada nii kuulsaks kunstnikuks ja oma annet välja arendada ning tema vastas: “Aga minu ema ütles seda mulle juba lapsena, et mul on kunstnikuannet. Ja nii ma siis tegingi! Ma ei vajanud oma ande teemal enam üle küsimist, sest ema oli seda mulle öelnud.”
Ka minuga on veidi sarnane lugu, sest juba lapsena ütles ema mulle midagi väga tähtsat ja see pole mul meelest läinud. Kui elus on väga vaja olnud, siis on ema sõnad mulle ikka meenunud. Vahel mõtlen ma emadele veidi laiemalt ja siis meenub üks laste muinasjutt jänkuemast ja tema poegadest.
Jänkuema oli poegadele valmis kõik ära andma ja kui midagi praktilist (isa mõõka, kilpi, turvist) enam anda polnud ja ikka oli vaja veel väike poeg sõjateele saata, siis andis ta sellele kõrva taha memme musi.
Ja selles loos võitis just see memme musiga poiss selle suure halli hundi. Kui relvi hunt tundis, siis memme musist kõrva taga oli see hunt elus ilma jäänud ja nii oligi suur kuri hunt jänku vastu relvitu. Nii on ka elus – edukad on need ja jõuavad kaugele, kellele nende emad eluteele on kaasa pannud mingi vajaliku sõnumi, mis nende lapsi elus edasi viib ja väga hea, kui veel kaasa andnud selle sooja memme musi kõrva taha, sest just see viimane võibki olla vahel kõige tugevam toetus meie elus, kui muu meilt ära võetakse.
Üks minu õpetajaid Leo Leesment elas vangilaagrid Siberis üle, sest temal oli kaasas ilus mälestus Pariisist ja kui temalt vangilaagris isegi püksinööbid kriminaalide poolt jõuga ära võeti, siis seda mälestust ei saanud keegi temalt ära võtta. Tema saigi end kaitsta keset lund, nälga ja külma just nii, et ta kandus enesekaitseks oma ilusasse mälestusse.
Ilusat lähenevat emadepäeva meie emadele, kes meile memmemusi ellu kaasa pannud. Me kanname seda endaga alati kaasas ja anname ehk oma lähedastele samuti kaasa selle sooja musi, kui meie kord seda teha on. Mina vaatan täna juba oma lapselapsi ja mul küll tunne, et nemad on küll kõik memmemusiga kõrva taga ja minu hing rõõmustab selle üle väga.
Mul on olnud elus võimalus suhelda inimestega erinevatest kultuuridest, kus on erinev suhtumine isadesse ja emadesse. Kuid täna tundub mulle, et olgu meie silmale üks või teine kultuur ema- või isakeskne – tegelikult on nad kõik ühes sarnased: ühtedes tänavad lapsed ja lapselapsed pereisa, et ta leidis oma lastele toreda ema ja emale orienteeritud kultuurides tänavad lapsed ema, et ta oskas saada toreda mehe naiseks, kes andis võimaluse neil ilmale tulla ning oli neile kõigile kaitseks. Mina olen uhke, et ema oli alati vapralt minu isa juures kogu tema eluteel. Olen alati austusega vaadanud neid emasid, kes oskavad oma lastele luua selle peretunde ka ajal, kui näiteks isa peab olema eemal. Mitte ainult füüsiline kohalolek, vaid lapsele on oluline ka äratundmine, et kui ema on praegu meie juures ja isa ongi eemal, siis on ta ikka olemas ning seega maailmas on olemas see kord, mis laseb lapsel rahulikult kasvada. Loen vahel üle dr Mai Maddissoni koostatud raamatut Saksamaal DP-laagrites olnute mälestustest, otsides just seda tunnet – elus said hakkama need, kellele emad oskasid sõjas olnud isade koha alati lastele anda. Laps vajab kasvamiseks turvatunnet, siis on ka muud mured kindlamini ületatavad. Turvatunne tekib peretundest.
Emadepäev ilusal kevadkuul on ilus päev, kui me kõik saame oma emadele end meelde tuletada. Seega, ütlen minagi – tänu, ema, nende salasõnade eest ja memme musi eest, mis sa mulle ellu kaasa andsid!
Peeter Järvelaid
