Lugedes vanu Virumaa Teataja numbreid. Viido Polikarpuse foto
Meil Lõuna-Eestis on seni olnud ainult üks tõesti külm öö ja sellest piisas. Kuni selle ööni sain ma aiast ikka mõne maasika või vaarika.
Nüüd pean ma veel võtma üles porgandid ja panema talveks keldrisse. Kõik muu on meie aias lõpetanud oma elutegevuse. Isegi rohi ei kasva enam.
Möödunud nädalavahetusel käis ka mu naine maal. Tegime mõlemad kõvasti tööd, ladusime talvepuid riita ja korrastasime aeda.
Minu ülesanne oli voolikud kokku kerida ja veepump tiigist välja võtta, sest aeda pole ju vaja enam kasta. Mädanenud õunad koristasin õunapuude alt ka ära, sest kohe-kohe võib oodata esimest lund.
Täna on ilm jälle mahedam ja puud rohetavad, aga on päris naljakas, kui kiiresti kõik võib muutuda.
Ühel aastal tuli lumi maha juba septembris ja ei sulanudki ära enne kevadet. Kahel viimasel aastal on olnud väga pehmed talved ja mul pole aimugi, mida oodata sellest talvest.
Igatahes on valmis minu uus kamin ja mul on aega hakata jälle maalima.
Mida aga oodata homselt? Maailm on täis ohumärke.
Putin otsib legitiimsust Lähis-Idas ja vabariiklased nõuavad USA Kongressilt Teherani pommitamist …
Nagu ikka – miski ei lõpe nii, nagu loodeti.
Aastaid tagasi anti mulle suur hulk vanu Virumaa Teatajaid.
Väga huvitav on lugeda, mis juhtus Eestis samal ajal aastaid tagasi.
Näiteks neljapäeval 14. oktoobril 1943. aastal teatab pealkiri: „Idarindel taasvallutati mitu asulat!” Ja edasi: “Pripeti suudmes ja Gomelist lõunas, ka Smolenskist lõunas saavutati täielik tõrjeedu. Kahe päevaga hävitati 142 nõukogude lennukit.”
Teatatakse, et suri kolonelleitnant H. Philipp. Füüreri peakorterist teatati paar päeva varem, 12. oktoobril: “Luuakse uus Itaalia lennuvägi. Duce volitas selleks alamriigisekretär Ernesto Bolio.”
Veel: “Jaapanlased aktiivsed. Tokyo, 13. oktoobril. Jaapani merelennukite üllatusrünnakuga Lunga sadamale Guadalecanari saarel uputati 3 seal asuvat transportlaeva. Kõik Jaapani lennukid pöördusid oma toetuspunktidesse tagasi.“
Väga huvitav artikkel kannab pealkirja “Ajage sakslased välja!”: „Itaalia põllumehed tõid meile korvi puuvilja. Puuvili, mida siin Ülem-Itaalias nii rikkalikult kasvab. Nad tõid maitsevat puuvilja rikkalikult ja ütlesid seejuures meile tervitusi.
Uudishimulikult möödusid nad meie jõuvankrist, imetlesid meie sõidu- ja veomasinate korralikkust, meie tankide ja suurtükkide võimsust.
Senini polnud nad näinud ühtki saksa väeosa.
Imetledes vaatlesid nad seda head korda, mis siin valitses. Nad imetlesid väga selle üle, et me vägivaldselt ei tunginud nende elamutesse öömajale, olgugi et küla asus ainult kuni 200 meetrit eemal.
Üks noor talupoeg tuli meie juurde ja tõmbas taskust ühe inglise lendlehe ja ulatas meile. “Fueri I teadschi” seisis seal suurte tähtedega. Ajage sakslased välja, nad on riisujad ja teie varanduse hävitajad!“
Palju on teateid kadunud, aga ka leitud asjade kohta, mis näitab, et keerulisele ajale vaatamata elati oma elu edasi: „Kadunud villakott 4 kg. villadega teel Torma surnuaialt kolmainu kirikuni. Ausat leidjat palun vaevatasu eest tuua Tartu tn. 43 Hra Leemetsa juurde.“
Rakvere teater etendas aga laupäeval 16. oktoobril O. Lutsu „Sügist“ A. Särevi dramatiseeringus.
Ning siis: „Käesolevaga jätkame talude tagasisaamise nimistu avaldamist. Haljala vallas Arnold Sepp, Alfred Sepp, Henirich Luuk, Johannes Oru, Reinhold Sepp, Marie Onga …“ jpt. Oli ju Saksa okupatsiooni aeg.
Jah, elu kulgeb omasoodu, aga mitte kunagi nii, nagu me oleme lootnud.
Me vaidleme selle üle, kas pagulasi vastu võtta või mitte, samal ajal kui meie omad inimesed rändavad mujale.
On kerge vihata, hoopis raskem on armastada ja mõista. Need, kes on võtnud ette raske teekonna, hindavad oma elu kõige kõrgemalt.
Viido Polikarpus
