Woodsworthi kooperatiivelamu, arhitektid Henno Sillaste ja Hiro Nakashima, valmis 1979. a. Kaido Haageni fotod
Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm vaatleb Kanada eesti arhitektide loomingut seoses Eesti Arhitektuurimuuseumis praegu väljasoleva näitusega «Uude Maailma! Eesti arhitektid Torontos» (kuraator Jarmo Kauge).
Praegu on Toronto Põhja-Ameerika suuruselt viies linn. Metropoli esilekerkimisse 20. sajandi teisel poolel on olulise panuse andnud väliseestlased. Nende toona loodu torkab linnaruumis tänaseni silma, sest lausa 16 eesti päritolu arhitekti kavandatud hoonet on võetud muinsuskaitse alla.
Eesti päritolu arhitektide Torontos kavandatu on tõesti üks väliseesti kultuuri silmapaistvamaid ilminguid, mistõttu on igati loogiline, et arhitektuuriajaloolane Jarmo Kauge Eesti Arhitektuurimuuseumist on sellest suurejoonelise näituse koostanud.
Näitus Rotermanni soolalao peasaalis on avatud mai lõpuni.
Näituse esimene variant oli sügisel väljas Torontos, Piret Noorhani poolt tarmukalt juhitud VeMus ehk Välis-Eesti Muuseumis, mis asub arhitekt Elmar Tampõllu kavandatud Tartu College’i kõrghoones südalinnas. Kui seal oli tähtis kõik oluline ajalukku kirjutada, siis Tallinna variant on palju küpsem.
Meile, kellele Toronto tundub lihtsalt üks kauge maailmalinn, on esiletoodud olulisemad isikud ja hooned ning saatetekstid hästiloetavalt avarapilgulised, ulatades sõbrakäe ka arhitektuurikaugetele külastajatele. Ehkki väliseestlusele omasest enesetõestamisest pole päris lahti saadud, lisab Kauge kontseptsioonile usutavust tema tihe koostöö eestlaskonnaga mitte seotud Toronto arhitektuurikriitikute ja muinsuskaitsjatega. Ta on osanud eestlased väga hästi kohalikku arhitektuurilukku lõimida ja annab seega paljudele elulugudele hoopis suurema tähenduse sealses kultuurikontekstis.
Lembit-Kaur Stööri tagantvalgustusega näitusekujundus laseb Laura Pappa graafilise disaini ja paljus Kaido Haageni algupäraste fotodega näitusel suures ruumis särada. Saaks vaid kataloog enne näituse lõppu valmis.
Nagu sai juba «Eesti kunsti ajaloo» VI köidet koostades läbi vaieldud, pole olemas väliseesti arhitektuuri, mis aga ei tähenda, et eesti päritolu arhitektide looming huvi ei peaks pakkuma. Kui Endel Kõksi, Karin Lutsu või Erik Haameri puhul pole kahtlustki, et nende paguluses loodud kunst kuulub nii uue kui ka vana kodumaa kunsti, siis arhitektuur kuulub ikka ainult uuele kodumaale.
Majad on ehitatud uue kodumaa tellija vajaduste järgi, sealsetest materjalidest, sealsete reeglite järgi, sealsete ehitajate poolt ja neid näevad ja kasutavad sealsed inimesed, mis kõik jätab kavandaja, kes pealegi pole tavaliselt ainuautor, oma kultuurilise identiteediga üsna teisejärguliseks. Jaan Undusk on õigusega tähendanud, et pagulasteadvus kui moraalne kohustus ei soodustanud loometööd, kuid usun, et arhitekte see ka suurt ei seganud.
1930. aastate olulistest arhitektidest said sõja järel Elmar Lohust Rootsis ja Ernst Kesast Austraalias oma bürooga tegijad, ent Kanadas ei tõusnud ükski sõjaeelne nimi iseseisvaks kavandajaks.
Kui Kanada-Eesti arhitektid 1994 ilmunud koguteose koostamise käigus Viktor Viraku Eestisse materjali koguma saatsid, oli vanahärral, kellele Tallinnas maju näidati, üllatus suur, et nende teada ametnikarhitektidel või arendajatel oli enne sõda Eestis täiesti arvestatav looming (Artur Jürvetson, Viktor Tretjakevitš, Harald Sultson, August Esop).
Kultuurigeograafiliselt on põnev, et esialgu läksid mitmed eesti arhitektid Kanadas elama prantsuskeelsesse Quebeci provintsi, kusjuures pole andmeid, et neist kellelgi oleks olnud hea prantsuse keele oskus. Lihtsalt kuni prantsuskeelsete, kelle 17. sajandi moodi prantsuse keel põriseb kõrvus nagu hispaania traktor, natsionalism pärast Montréali EXPO’67t täiel rinnal vallandus ja tõi kaasa raha põgenemise Torontosse, olid nad olnud väga mõjuvõimsad.
Seni Kanada kõige uhkema, suurlinlikuma ja kultuursema linna Montréali allakäik pidurdus ja tõus tuli alles uue aastatuhande alguses. Kuni eestlaste saabumise ajani kehtis Kanadas suuresti arusaam, et ingliskeelsed on maakad ja prantsuskeelsed peened linnainimesed, mis siis aga drastiliselt muutuma hakkas. Mul on lapsepõlvest meeles Kopvillemi iroonilised laulusõnad uude kodumaale jõudmise kohta, et isegi ooperit seal pole.
Pole ime, et arhitektuuri õppinud, kuid Eesti ajal Estonias oopereid lavastanud ja igas kultuurivallas arvamusliider olnud legendaarne Hanno Kompus leidis tööd tehnikuna just Montréalis. Hea, et tal tehnilised oskused olemas olid, uue maailma karmides oludes oleks keelepõhine teatri-, kunsti- ja arhitektuurikriitik võinud ka nälga jääda.
Näitusel on arusaadavalt teda vaid saatetekstis mainitud, kuid õnneks on Kompust peale kunstiteadlaste historiograafiliste artiklite meenutamas Eesti mõtteloo sarja 11. raamat juba 1996. aastast, kuigi üks suurepärase sarja pealiskaudsemalt koostatuid.
Enim tõid eestlase mõiste Kanada arhitektide teadvusse populaarsed eestlastest Toronto ülikooli arhitektuuriteaduskonna õppejõud. Vaatamata lühikeseks jäänud õpetamisaastatele mäletatakse 1950ndatest nii ekstravagantset Mihkel Bachi kui ka 1960ndatest juba 31-aastaselt mõrvatud imelast Taivo Kapsit. Ent läbi aastakümnete haris noori professor Ants Elken, fantastiliselt särav isiksus, kellele olen tänulik väga rikastavate vestluste eest 1990ndatel nii Kanadas kui Eestis.
Elken tegi endale kohe saabumise järel nime modernistliku Seaway hotelliga, mis tänaseks lammutatud, kuid näitusel vanade fotodega ilusti esil. Elken oli veendunud, et nemad, st tema ja Bach, tõid kolklikku Kanadasse moodsa arhitektuuri, külastasid üliõpilastega Walter Gropiust, kes saksa pagulasena õpetas Harvardis jne.
Selles väites võib olla omajagu tõtt, sest Elkeni põlvkond saabus Kanadasse väga hea haridusega. Toronto ehitamise peamised eestlastest arhitektid – Ants Elken, Mihkel Bach, Uno Prii, Elmar Tampõld, Kaljo Voore jt – olid sageli Eestis oma eriala õppimist alustanud, sõja ajal või järel Saksamaal ja/või Rootsis õppinud ning vahel veel hõlpsamaks kohanemiseks otsa Kanada arhitektuurikoolides diplomi teinud noored.
44 Walmer Rd korterelamu varikatus ja purskkaev, arhitekt Uno Prii, valmis 1969. a.
Nad ei kandnud üldiselt edasi meie eestiaegse arhitektuuri koolkonda, sest olid selleks liiga noored ja 1930. aastate lõpus polnud meil arhitektuuriharidusega kiita lood, sest pärast Tallinna tehnikumi arhitektuuriharu lõplikku sulgemist 1936 ei võtnud uues tehnikaülikoolis arhitektiõppe alustamine vedu. Soomes õppinud Elken aitas küll sõja ajal Tartus Matteusel teha taastamiskavu, kuid see jäi peamiselt vaimutöö harjutuseks.
Ehkki Hitleri-aegne Saksa arhitektuuriharidus oli esteetiliselt ahistatud, õpiti projekteerimise põhitõdesid ikkagi Neuferti modernistliku loogika järgi, mis jäi pärast sõdagi alusena püsima aastakümneteks. Põhjamaad olid siis aga oma kuulsuse tipul, 1950ndatel ihales nende stiili kogu maailm ja just seda oskasid eestlased pakkuda. Kui 1958–65 kerkis Torontosse soomlase Viljo Revelli projekti järgi raekoda, siis tundsid kanadalased, et lõpuks on nemadki moodsasse maailma jõudnud. Ehkki Soomes vaadati lopsakavormilisele hoonele kui kõrvalekaldele Põhjamaade puhtast joonest, nagu ka Taanis enam-vähem samaaegsele Jørn Utzoni Sydney ooperiteatrile.
Tänapäeval kõige fännatum toonastest arhitektidest on Uno Prii, Kauge sõnastuses muretu optimist. Mees, kes 1960ndatel kavandas arvukalt kortermaju, millele ta oskas meeldejäävalt lennukaid vorme lisada. Kui mulle 1990 neid Torontos näidati, olin üsna kimbatuses, sest see dekoratiivsus tundus toona nii odav müüginipp. Nüüd, kui hea maitse kaanonid meid enam ei ahista, võib lasta lennukail vormidel end vabalt lõbustada. Pähe kipub võrdlus, et Prii 1960ndate Torontos oli nagu Sacharias 1930ndate Tallinnas.
Esitades näituse lõpus pärast nõukogude aega Kanadast Eestisse tehtut, nendib Kauge, et 20. sajandi lõpukümnenditel ei kippunud enam nii palju väliseesti noori arhitektuuri õppima. Ent mõned neist on siiski väga edukad olnud. Näiteks 1963 sündinud Alar Kongats, keda on saatnud edu ka Eesti arhitektuurivõistlustel, kuulub tänapäeval Kanada tugevamate arhitektide hulka. Seega on lipp jätkuvalt kõrgel hoitud.
Näitus «Uude Maailma! Eesti arhitektid Torontos» on avatud Tallinnas Arhitektuurimuuseumis kuni 27. maini.
VES/ERR
