Spordiaasta lõpupeol Tallinnas krooniti Eesti 2014. aasta parimad sportlased ja treenerid.
Nagu ikka hääletasid spordiajakirjanikud, Eesti spordialaliidud ja rahvas ning punktide liitmine tõigi parimatest parimad püünele.
Suuri üllatusi hääletusprotsess ei toonud, kui just mitte tuua välja seda, et parim nais- ja meessportlane on vaid 22-aastased, aga mitte ülikogenud ehk peagi sportlaspensionile siirduvad ässad.
Midagi uut toimus veel, nimelt tunnistati parimaks treeneriks esmakordselt korraga kaks inimest ehk oma poja Rasmuse Euroopa 400 meetri tõkkejooksu hõbemedalile viinud Anne ja Taivo Mägi.
Uus oli seegi, et parima treeneri au kuulus naissoost juhendajale.
Aga skulptor Mati Karmini tehtud Kristjani kujud (kannavad nime Eesti esimese suure olümpiasangari, 1936. aasta Berliini mängudel raskekaalus nii vaba- kui klassikamaadluse võitnud Kristjan Palusalu auks, kuid näevad välja kahtlaselt USA filmiauhinna Oscari moodi) läksid suhteliselt ettearvatult ja selge punktivahega epeevehkleja Erika Kirpule, 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägile, Eesti epeenaiskonnale ja noorsportlastest Katrina Lehisele.
Rasmus Mägi EM-hõbedast oli juba juttu, Erika Kirpu sai maailmameistrivõistlustel individuaalse pronksi ja koos Irina Embrichi, Kristina Kuuse ning Julia Beljajevaga naiskondliku MM-pronksi.
Eesti vehklejate jätkuvat edu ennustab Katrina Lehise juunioride maailmameistritiitel.
Seda, kuidas eestlased oma spordisangareid austavad, näitab ka fakt, kui hästi neisse isegi napi edu või pahanduste puhul suhtutakse.
Isegi Eesti press on vaoshoitum kui näiteks mõne naabri kollasekarvaline ajakirjandus, mis kõigepealt sangarid taevasse tõstab ja pahanduste puhul neid seni mutta taob, kuni sealt endisest kangelasest enam peanuppugi ei paista või ta sootuks suitsiidile läheb.
Tuletagem meelde soomlase Mika Myllylä juhtumit ja võrrelgem seda eestlaste suhtumisega kõigisse oma enam või vähem keelatud ainete süüdistusi saanud suusaässadesse.
Mõistvamad on eestlased ka oma jalgpallurite tänavuse saldo ja mängupildi teemal. Eesti jalgpallikoondisel on nüüd rootslasest peatreener Magnus Pehrsson, kelle käe all saadi viis võitu, kaks viiki ja seitse kaotust ning paiknetakse maailma edetabelis napilt esimese poole lõpus ehk 85. koha kandis.
Plusspoolele jäid 1:0 võit EM-valiktsüklis Sloveenia üle, tõsine vastuhakk ja vaid 0:1 kaotus jalgpalli sünnimaale Inglismaale ning peatreeneri arvates hooaja parima esitusega saavutatud võit Norra üle. Miinuspoolele jäävad viik maailma ühe nõrgima jalgpallimeeskonna San Marinoga ja 27. detsembri 0:3 kaotus Dohas Katarile. Viimasel puhul oli tegemist suhteliselt mõttetu mänguga, sest Eesti läks Dohasse teise või kolmanda koosseisuga Aasia mängudeks tippvormis Katari vastu ja oligi peksupoiss. Aga vaatamata tagasihoidlikele tulemustele armastab eestlane oma vutimehi ikkagi, mida näitab kasvõi fakt, et parimate valimisel figureeris koondise kapteni Ragnar Klavani nimi üllatavalt sageli.
See, et eestlane oma spordikuulsusi mäletab ja austab, sai kinnituse aasta viimasel laupäeval Pärnus. Nimelt korraldas sealne võrkpalliklubi showmängu peakirjaga “Legendid annavad ühe etenduse veel”. Üheks õhtuks kutsuti kokku Pärnu 1980/81 sündinud võrkpalliässade nüüd osalt juba spordist loobunud, osalt mujal meeskondades laiali plejaad. See koos toona juurde palgatutega oli raudne rusikas, kes valitses selle sajandi alguses 5-6 aastat jagamatult Baltikumi võrkpalliplatse ja oli korra reaalselt haaramas koguni üht Euroopa karikatest.
Retromängus pandi veteranid vastamisi hiljuti Eesti karika võitnud Pärnu klubi tänase meeskonnaga. Õhtus oli küll ka showelemente, aga lusti ja kogemustega esinenud veteranid näitasid noortele ässadele, kellest 4-5 koguni Eesti koondist seestpoolt nuusutanud, koha kätte! Rahvas tribüünil oli sillas, vanade pallurite silmad särasid.
Ometi pole tähtis, kes sel õhtul võitis. Olulisem on see, et korraldajate hirm lüüa palli jõuludest ja karmist lumesajust põhjustatud tühjade tribüünide ees osutus pehmelt öeldes alusetuks. Neid mehi mäletatakse, neid austatakse ja armastatakse ning nende viimast ühisetendust tuli vaatama täismaja ehk kindlasti üle 1500 inimese. Saadi sportlik elamus, millega hea aastat lõpetada ja optimistlikult uue poole vaadata.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
