Viimasel ajal kütab Eestis kirgi küsimus, kui palju hunte peaks Eestis elama. Veebruari on meil ka hundikuuks nimetatud, sest just veebruaris pannakse alus uuele hundipõlvkonnale. Aga kuidas lasta maha rahvusloomi ja veel nende pulmas?
Hundi saamisel Eesti rahvusloomaks on palju kentsakaid tahke. Olid meil ju enne olemas 1962. a. rahvuslinnuks valitud suitsupääsuke ja 2007. a. rahvuskalaks valitud räim, 2018. a. sai rahvusliblikaks pääsusaba – kes ka kõik loomariiki kuuluvad. Aga miks kuulutati 2018. aasta jüripäeval rahvusloomaks hunt?
Sellel võib olla kaks tahku, võib-olla ei meeldi eestlastele nende vapil kujutatud võõramaised lõvid ja nad tahavad sinna tuttavamaid tegelasi? Eestlased on vaidlusrahvas, vaidlused rahvusloomaks pärjatu üle ei ole siiani vaibunud, sest valimistel teisele kohale jäänud siil õpetab ikka veel põõsast Kalevipoega edasi võitlema. Ometi on hunt ja siil üsna sarnased – tegutsevad peamiselt öösel, mõlemad murravad maha kõik, kellest jõud üle käib ning mõlemal on karvane-torkiv hallikasbeež kasukas. Tähenduse on nende loomadele loonud inimesed ise – siil on tarkuse ja vastupidavuse sümbol, hunt hulljulguse ja jõu võrdkuju. Väeloomana tunneb suurem osa eestlasi end siiski hundina – ülekohtu eest jookseme metsa, vaatame kõõrdi ülevalt tulevatele seadustele, hoiame ühtse kogukonnana elus oma kultuuri ja rahvast, aga ei pelga ka hundiüksindust.
Me tunneme hundiarmu – juba meie vanarahvas polnud nõus metsades huntide liigse hukkamisega, aga me tunneme ka ürgset hundihirmu – isegi vanadel metsameestel võtab põlved nõrgaks, kui kuulevad lähikonnas ootamatult hundiulgu.
Just hundihirm on meie rahva seas väga tugevalt juurdunud, kuigi huntide poolt enam lapsi ei murta, nagu paarsada aastat tagasi. Senini polnud meil ka väga suuri hundikarjasid, kes näljaga võiks inimestele kallale tungida, kuigi tasapisi need karjad kasvavad, nähakse 12-pealisi hundikarjasid.
Inimeste ja hundi huvid põrkuvad siis, kui nad koeri, lambaid ja vasikaid murdma hakkavad. Seda teevad eelkõige üksikud karjast välja heidetud hundid, aga oktoob-ris-novembris ka hundikarjad, siis kui pere on suureks ja näljaseks kasvanud. Hunte ei võta ka kärntõbi, mis vähematele kiskjatele otsa peale teevad. Marutaud on lennukitelt külvatavate tablettidega likvideeritud. Tänapäeva hunti ei peata lambakarja ründamisel ka vänged lõhnad, sest mets on kõikjal inimeste lõhnu täis, ka kõige kaugemates metsakolgastes haiseb harvesteri diisel või on neile tuttavad inimese toidulõhnad matkaradade laagripaikadelt. Jahil lipurivi taha kinni jäävat vaid Venemaalt tulnud hundid, omad kaevavad end selle alt läbi. Tegelikult ei saavatki hundid enam aru, et inimene neile kuidagi ohtlik on. Varem tähendas inimesega kaasaskäiv püssipauk surma, aga nüüd lastakse „pika püssiga“ ja vahel ka summutiga, nii et hallivatimees ei saagi aru, miks kaaslane äkki surnult kokku kukub. Aga kuidas sa rahvuslooma üldse tapad?
Hunti näeme me enamasti autoaknast. Kui varem kohtusid inimesed temaga rabalagedal või põldudel sörkimas, siis nüüd on nad kohad sisse võtnud väikeasulate tänavatel või talu tagaaias. Mu rabade taga elavad vend ja vennanaine käivad õhtuti oma hundikoera jalutamas, sest üksi ei saa enam koera pissile lasta. Hundi hõõguvad silmad paistavad teiseltpoolt maanteed. Ja metsast oma kadunud lammast otsides kuulvat nad, kuidas lähedal hunt lõõtsutab. Ma olen tegelikult hirmul nende pärast. Tean, et nad on alati loomi hoidnud. Ja vigastatud metsloomi terveks ravinud. Püssi pole talus kunagi olnud. Aga ma tean ka, et sealsamas lähedal juhtus peale sõda lugu, kuidas koer puges hirmunult mu vanavanaema seelikusaba alla, sest hundid piirasid talu. Mu ema tuli koolist saaniga koju nii, et hundisilmad kahelpool metsas hiilgasid. Ja ta räägib oma esimestest õpetaja-aastatest Soomaal, seal, kus praegu ka kõige rohkem murdjaid hunte on, et hundid ei jätnud enne, kui kogu küla koerad olid öösiti ära söödud. Siis algas halastamatu huntide hävitamine. Meie pärimuses teada vähemalt 5 surmavalt mürgist taime, mida on huntidele peibutussööda sisse pandud.
Rahvusloomaks valimise järel on muidugi hoogustunud huntide metsaelu jälgimine rajakaameratest. Mida rohkem hunte, seda põnevam. See on ilmselt ka üks praeguste hundivaidluste põhjus. Tore on jälgida huntide tegevust toas. Aga kust saab see kaamerafriik toidu, kui põllumehed huntide laastamistöö järel talutööle käega löövad?
Hundinahkne kasukas on karmikarvane, aga see on läbi aegade olnud kõige vägevamate sõdalaste seljas ja hundihammas talismanina kaelas. Eesti hundid on suured ja võimsad, rahvusvahelistel trofeevõistlustel on nad alati medalistide seas. Täiskasvanud hunt kaalub sama palju kui koolilaps, umbes 40 kilo, ninaotsast sabaotsani on ta kuni 140 sentimeetrit pikk. Hunt võib elada kuni 14 aastaseks, enamuse eluküünal kustub küll inimese käe läbi hiljemalt teisel aastal, ellu jäävad kõige targemad. Hundi pilk on kollakalt tuliterav, veidi kõõrdi ja öösel sütena hõõguv.
Ometi ei vihanud meie esivanemad hunte, metsale tuli anda metsa osa. Ka praegu murrab hunt metsas pigem nõrku ja vigaseid kitsesid, lammaste kallale lähevad nad siis, kui inimene on metsa tühjaks lasknud või kui hunte liiga palju saanud.
Eestlased on alati jooksnud koos huntidega, meie pärimuses on tugevasti juurdunud endale „niuh-näuh nina pähe, siuh-säuh kõrvad pähe“ libahundiks moondumine. Kui mujal Euroopas käisid libahuntideks mehed, siis meil peamiselt naised.
Hundiulg on kutse jahile, see on hääl, mis kostab kaugele ja ongi seotud inimese ürghirmuga – hundid tulevad jahile, kaitsta on vaja karja ja inimest! Hundikari klähvib, uriseb, haugatab karjajuhi ulgumise peale, see ei kosta küll kaugele, aga hundid suhtlevad niisama hästi kui meie nutitelefonide abil.
Meie vanarahvas ei lubanud hüüda hunti, siis oli kuri karjas.
Nii on läbi sajandite hüütud hunti hoopis kriimsilmaks, võsavillemiks, hallivatimeheks, metsakolliks.
Kristel Vilbaste
