Seades meid täna julgeolekukesksele lainepikkusele, käin kohe välja mõtte, et teised riigid võiksid pakkuda Venemaale pidevalt lausa konveiermeetodi põhimõttel võimalusi korraldada suuri ja olulisi rahvusvahelisi spordiüritusi seal, meist itta jäävas slaavlaste suures riigis.
Senikaua, kui venelased on hõivatud jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamisega, on tõenäosus, et Venemaa oma naabreid militaarselt tülitada võiks, suhteliselt madal. Selline “vaherahu” kestab veel mõne nädala, kuni jalgpallivõistluste finaalmäng 15. juulil Moskvas aset leiab.
Tänase arvamusloo kirjutamise peamiseks põhjuseandjaks on aga asjaolu, et kollektiivse kaitse organisatsioon NATO korraldab 11. ja 12. juulil järjekordse suure tippkohtumise Brüsselis.
Tarvilik on meeles pidada, nagu Eerik-Niiles Kross Postimehes 22. juunil meelde tuletas, et “…Venemaa on mõne aastaga kahekordistanud vägede ja relvastuse hulka meie piiritagusel alal ja tunginud Ukrainasse.”
Alates Vladimir Putini võimuletulekust Venemaal möödunud sajandi viimasel päeval on ta valmistunud pidevalt sõjaks ja provotseerinud korduvalt konflikte naaberriikide ja -rahvastega.
Rahvusvahelised analüütikud on leiutanud isegi fraasi kirjeldamaks sellist nüüd juba pikale veninud pingete ülalhoidmise ja venepoolse kaose külvamise seisundit, kasutades selle suhtes väljendust “near-war”, tähendamaks siis sõja lävel olekut või selle nö läheduses viibimist. Midagi “kvaasisõja” seisundi sugust siis.
Venemaa üritab pidevalt Balti riike õõnestada, neid “pehmeks” rääkida ja mõjutada ning Balti riikide käsi neile pehme jõuga, eriti aga Eestile ja Lätile selja taha väänata. Soome on samuti idast tulevate infosõja löökide all, siis kui Moskva pole just sarmiofensiivi soomlaste kallal kasutamas.
Hiljuti ilmus ajakirjaniku David E. Sangeri raamat “The Perfect Weapon: War, Sabotage, and Fear in the Cyber Age”, mis kirjeldab detailselt, kuidas vene häkkeritel on õnnestunud installeerida pahavara (“malware” inglise keeles) nendele arvutisüsteemidele, millistest oleneb USA elektri- ja kommunikatsioonivõrkude käigushoidmine. Nad on suutnud oma pahavaralisi mädamunasid külvata koguni Valge Maja, Pentagoni ning USA luureasutuse NSA kriitilise tähtsusega võrgustikesse.
Oleme pidevalt surve all, ka kui Narva rindel ei kosta kahuripaukusid ja venelaste poolt planeeritavad autonoomselt toimivad sõjarobotid ei kola veel ringi Balti riikide maastikul.
Venemaa suursaatkond Washingtonis korraldas möödunud aasta jõulude eel suure vastuvõtu, kus peaesineja oli orkester Nordic Pulse Ensemble Kristjan Järvi juhatusel. Orkestri sponsor Open Sea fond tegutseb varjamatult Venemaa pehme jõu instrumendina. Järvi ise leidis maikuus Vikerhommiku saates esinedes, et “Venemaa on ja jääb Eesti naabriks, mistõttu (peame) sirutama Venemaale käe ja ütlema, et tahame olla nende koostööpartner”.
Venemaal kaua elanud Indrek Neivelt selgitas hiljuti, et „Me vajame rahu vahepealse viiekümne aastaga“, ja et Nõukogude ajal „meie põllud ja metsad hoiti korras. Ehitati uusi tehaseid ja koole ning õpetati lapsi.“ Need on vaid üksikud näited Eestile viimasel ajal suunatud Venemaa pehmest jõust.
Putin – sündinud a. 1952 – ei lähe nooremaks. Kui tal peaks esinema impulss NATO proovile panemiseks, mis võimaldaks tal “suure tegijana” ajalukku minna, on liivakell tema jaoks halastamatult tühjaks voolamas. Eriti veel, kui NATO peaks järgmise aastakümne jooksul oma jõuvarusid Balti riikide ümbruses tugevdama, millisele trendile mitmed tunnused tunduvad viitavat.
NATO vägede ülemjuhataja Euroopas, ameerika kindral Curtis Scaparrotti nentis tänavu märtsis, et liitlaste julgestamiseks oleks vaja USA vägesid juurde tuua, mis puutub konkreetselt maavägedesse, eriti just Ida-Euroopa kontekstis. Kuna seda ei saa üleöö teostada, jääb Balti regioon haavatavaks ning ahvatlus Putini jaoks on sellest tulenevalt kõige suurem just lähiajal.
Alates hetkest, mil USA president tühistas sõjalise valmiduse õppused ameerika sõdurite osalusel Lõuna-Koreas ja teatas, et (annekteeritud) Krimm on “iidne vene ala”, oli kohe tunda poliitilise õhkkonna jahenemist ka meie kandis. Sest milleks Putin Balti riike peab, kui mitte iidseks Venemaale kuulunud territooriumiks? Ajakiri “Time” kirjutas igatahes äsja, et “Trump on
ajanud USA liitlased närvi enne NATO tippkohtumist.” Kuna Ameerika presidendi käitumine on teinekord etteaimamatu, siis elatakse siin hinge kinni hoides. USA presidendil on teatavasti kavas Brüsselis tippkohtumisel viibida, vähemalt alguses.
14. juunil nentis Haapsalus ilmuv ajaleht Lääne Elu, et pärast Trumpi ja Põhja-Korea juhi Kimi kohtumist Singapuris “pole enam selge, kes on Ameerika liitlased ja kes vastased”. Erkki Bahovski kirjutas Lääne Elus eelpool mainitud numbris: “Liitlaste küsimus muutub oluliseks ka Eesti kontekstis… arvestades, kui lihtsalt võib Trump selja keerata oma senistele liitlastele G7s ja Ida-Aasias, võib midagi negatiivset juhtuda ka NATOs. Postimees täheldas omakorda oma 25. juuni juhtkirjas: “Analüütikud võistlevad …omavahel selles, kes (oskab) …tabavamalt kirjeldada lääne ühtsuse kadumise märke ja ohtusid.”
Pühendame mõne lõigu ka sellele, et juhtida tähelepanu ukraina filmirežissööri Oleg Sentsovi kannatustele Vene vangistuses.
Venemaa pidas Sentsovi kinni tema kodukandis Krimmis 2014. aastal. Seejärel lavastas Põhja-Kaukaasia sõjaväekohus Sentsovi süüdi “terroriühenduse” loomises ja määras talle 20. aastat vangistust. K.a. 14. mail alustas Sentsov tähtajatut näljastreiki, millega taotleb koos temaga Venemaa karistusasutustes viibiva 65 Ukraina poliitvangi vabastamist.
Üksikvõitleja Sentsov sihib seda, et tema eluküünal kustuks jalgpalli maailmameistrivõistluste vältel, tõmbamaks tähelepanu ülekohtule, mida Venemaa on pannud toime Ukrainas. Kogu selle loo käekiri peaks eestlastele meenutama meie teadlase Jüri Kuke saatust, kes – samuti näljastreiki alustanuna – suri vangistuses Vologdas 38 aasta eest.
Peaksime märkama ohvrit, mida Sentsov toomas on, ja ühinema võimaluse korral toetusaktsioonidega tema päästmiseks. Human Rights Watch on üks organisatsioon USAs, kes pingutab, et juhtida tähelepanu inimõiguste kehvale olukorrale Venemaal, toetades ka Sentsovi tema raskes võitluses. 13. juulil saab Sentsov 42-aastaseks, juhul kui ta tervis peaks nii kaua näljastreigi tingimustes vastu pidama.
Jüri Estam
