Demokraatia mõttes on Eesti praegu sisuliselt olukorras, kus ametis on valitsus, millel puudub mandaat valitseda, leiab Martin Mölder Vikerraadio päevakommentaaris 17. märtsil pärast sotside valitsusest väljaviskamist.
Uue valitsuse ametisse astumiseks on olemas väga konkreetne põhiseaduslik protseduur. Uus valitsus saab astuda ametisse ainult siis, kui vana valitsus on ametist vabastatud, kui ta lõppeb. Vana valitsus lõppeb ehk astub tagasi järgmistel tingimustel. Kui on kokku tulnud uus riigikogu koosseis, kui peaminister on surnud või astub tagasi või kui valitsusele tervikuna või peaministrile on avaldatud umbusaldust. Ja siis, kui üks nendest sündmustest on juhtunud, saab president teha uue valitsuse moodustamiseks kellelegi vastava ettepaneku.
Seega oleme praegu sellisel hallil alal. Vana valitsust enam ei eksisteeri, kuna üks selle moodustanud erakondadest on valitsusest välja heidetud. Uut samuti ei eksisteeri, kuna põhiseaduse poolt ette nähtud uue valitsuse moodustamise protseduuri ei ole läbi tehtud. Selle protseduuri üheks osaks on kõrgeima riigivõimu kandja esindajalt ehk riigikogult vastava mandaadi saamine.
Demokraatia mõttes oleme seega praegu sisuliselt olukorras, kus ametis on valitsus, millel puudub mandaat valitseda, kuna parlament ei ole sellele valitsusele oma heakskiitu andnud. Valitsus peaks oma poliitilised tegevused külmutama seniks, kuni riigikogu on valitsusele oma otsese heakskiidu andnud.
Sellise praktika kinnistas Kaja Kallas, kui ta Keskerakonna 2022. a. suvel koalitsioonist välja heitis, kuid jäi edasi valitsema. Mõnevõrra sarnane olukord leidis aset ka Andrus Ansipi teise valitsuse ajal, kui muutus valitsuse erakondlik koosseis, aga uut valitsust ametlikult ei moodustatud. See praktika jätkub ka praegu, kuid loodetavasti ei rakendata seda rohkem enam tulevikus.
Kui valitsuse erakondlik koosseis muutub ja kui on ilmselgelt kavas hakata uut valitsust moodustama, millel on uus programm ja uued prioriteedid, siis oleks peaministril õige koheselt tagasi astuda ja lasta nagu kord ja kohus presidendil alustada uue valitsuse moodustamise protsessi, mis algab uuele peaministrikandidaadile valitsuse moodustamise ettepaneku tegemisega.
See uus valitsus, mis vana varjus nüüd luuakse, alustab ühes teiseski mõttes problemaatiliselt. Uuel loodaval valitsusel on hetkel enneolematult vähe valijate toetust. Norstati ja Ühiskonnauuringute Instituudi viimased nelja nädala keskmised reitingud näitasid, et uue valitsuse kahte erakonda toetab kokku 19,4 protsenti valijatest. Emori viimaste reitingute alusel toetab valitsuserakondi 17 protsenti valijatest. Ning Turu-uuringute veebruarist pärit küsitlus näitas kahele valitsuserakonnale 22-protsendist toetust.
Kui arvestada kogu valijaskonda, kus on ka erakondliku eelistuseta valijad, siis on valitsuse kandepind valijaskonnas veelgi ahtam. Samuti on toetus peaministrile märkimisväärselt madal. Nagu eelmise nädala lõpus nägime, siis soovib Kristen Michalit peaministrina näha natuke vähem valijaid kui Mihhail Kõlvartit Keskerakonnast ja kaks korda vähem valijaid kui Urmas Reinsalut Isamaast.
Seega Eesti on saamas valitsuse, millel on harukordselt madal valijate toetus, ja peaministri, kes on valijate kolmas eelistus. Eks selle uue valitsuse moodustamise ja sotsiaaldemokraatide valitsusest välja heitmise üks ajenditest oligi oma toetust suurendama hakata. Kuid enne seda, kui need numbrid on kohale jõudnud, on see vaid soovmõtlemine. Kuna kahe alles jäänud valitsuserakonna toetuse languse põhjused olid suuresti ikka sisemised, nende endi, mitte kellegi teise süü, siis ei saa kindel olla, kui palju see käik nüüd nende kuvandit parandab. On olemas võimalus, et madalaks selle valitsuse toetus jääbki.
Kui valitsusel on sedavõrd madal toetus – ning see oli väga madal juba ka siis, kui sotsiaaldemokraadid valitsuses olid – ja kui ükski teine valitsus võimalik ei ole, siis oleks demokraatia mõttes normaalne see, et toimuvad ennetähtaegsed valimised. Nende tulemusena moodustatakse uus riigikogu, mille koosseis on võimeline natuke suurema kandepinnaga valitsust moodustama.
Eestis on ennetähtaegsed valimised kahjuks lõppkokkuvõttes võimalikud ainult siis, kui valitsus ise seda soovib. Nagu juhtus hiljuti Saksamaal. Eesti poliitilises kultuuris on selline käitumine kujuteldamatu, kuna see tähendaks, et tuleks vabatahtlikult ja avalikult oma vigu tunnistada ja astuda samm, mis oleks laiema demokraatliku poliitilise kultuuri ja riigivalitsemise huvides, mitte oma enda kitsastes huvides. Nii kõrgele me veel ei küüni.
Eesti poliitilises süsteemis on selgelt puudu ühest vajalikust vastutusmehhanismist, mis näiteks meie lõunanaabritel lätlasel on põhiseaduses olemas. Nimelt on Lätis võimalik kümne protsendi valijaskonna soovil esile kutsuda parlamendi laiali saatmise referendum.
Võimalus saada ennetähtaegselt vastu näppe oleks ehk mehhanism, mis teeb poliitikud ettevaatlikumaks ja sunnib neid valijatega ausamalt ja lugupidavamalt käituma. See välistaks olukorra, kus võimul on valitsus, mis pikemat aega ei oma valijate toetust.
Kui Eestis selline ennetähtaegsete valimiste võimalus eksisteeriks, siis ilmselt poleks me praegu ka jõudnud selleni, et saame valitsuse, mida eelistab ainult väga väike osa valijatest. Eesti valijad on selleks valmis, et neil oleks täiendav võimalus oma esindajaid vastutusele võtta, nii nagu seda saavad teha meie lõunanaabrid. Arvamusküsitluste järgi toetab sellist lahendust selge enamus valijaskonnast.
Et see mehhanism tekitada, on aga omakorda vaja põhiseadust muuta. Ning põhiseadust ei ole võimalik muuta ilma, et seda ühel või teisel viisil toetaks riigikogu enamus. Seega praeguses riigikogus me selleni ilmselt ei jõuaks. Küll aga võiksime selleni jõuda järgmises riigikogus.
Need erakonnad, mis seda probleemi tunnistavad, võiksid juba praegu astuda selge sammu ettepoole. Ja otseselt välja öelda, et järgmises riigikogus nad ei ole nõus moodustama ühtegi valitsust, kui selle valitsuse esimene tegevus ei ole selle probleemi lahendamine.
See tähendaks kiireimas võimalikus korras hakata menetlema eelnõud, mis paneb rahvahääletusele põhiseaduse muutumise selliselt, et tekiks võimalus piisavalt suure hulga valijaskonna soovil kutsuda esile parlamendi laiali saatmise referendum.
See on ainus võimalus, kuidas me võiks jõuda olukorda, kus ennetähtaegsed valimised oleks Eestis reaalne vastutusmehhanism. Keegi sellest ei kaotaks, aga me kõik lõppkokkuvõttes võidaksime. Ja rahvahääletus on sellise põhiseaduse muudatuse tegemiseks kõige legitiimsem viis. Eesti demokraatia muutuks sellest tugevamaks ja vastutusvõimelisemaks.
Eesti väärib paremat valitsemist.
Martin Mölder, politoloog / ERR
