Esthonie. 1919. Kaart raamatust: Mémoire sur l’indépendance del’Esthonie présenté a la Conférence de la Paix par la delegation Esthonienne. 1919, aprill. Eesti Vabariigi esindajad kasutasid seda kaarti kohtudes Pariisi rahukonverentsil suurriikide esindajatega, saamaks Eestile tunnustust. Võib öelda, et selle kaardiga muudeti kartograafia Eesti diplomaatia osaks. Katkendjoonega on märgitud Eesti “kolonisatsiooni“ ulatus. Ilmselgelt on see suur liialdus, kuid poliitiliselt oli see aktsepteeritav näitamaks eestlaste “tegelikku asuala”, et hiljem piirduda vähemaga. Kaart: novaator.err.ee
8. aprillil sada aastat tagasi jõustus määrus, millega esmakordselt liideti pea kõik eestlastega asustatud alad ühe haldusüksuse alla. Kuigi piiride selginemine võttis sõjasündmuste keerises veel aega, võime siiski öelda, et sel päeval tekkis kaardile Eesti haldusjaotuslik kontuur selle tänapäevases mõttes, kirjutab Tartu ülikooli geograafia osakonna teadur Taavi Pae, kes koos Tartu ülikooli geograafia osakonnaga loovad Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Eesti esimese rahvusatlase.
1917. aasta 12. aprillil andis Venemaa Ajutine Valitsus välja Eestimaa autonoomia määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta. Sellega liideti Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond Eestimaa kubermanguga ning täna võime öelda, et tekkis haldusüksus, mis oma kujult sarnanes nüüdisaegse Eesti Vabariigiga.
Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon, mida tegelikkuses ei juhtunud, sest saabumas olid keerulised ajad nii Eestile kui ka tema naabritele.
24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Eesti iseseisvusmanifestist võime lugeda, et Eesti Vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega ‒ Saare, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas.
Kui maakonnapiiridega oli asi võrdlemisi selge, siis näiteks Narva linn ja tema ümbruskond on üsna umbmäärane määratlus. Siinkohal tasub lisada, et Narva linn ei olnud varem halduslikult kuulunud Eestimaa kubermangu alla. Ka määratlus “kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas” on üsna üldsõnaline. Oli ju näiteks Peipsi taga samuti palju Eesti külasid ja ka setude asuala vajas piiriajamisel määratlemist.
Ka lõunapiiri puhul polnud midagi selget, sest Valga maakonda, mis suuremas osas jäi linnast lõuna suunas, kuulusid Valga linna läheduses ka mitmed eestlastega asustatud alad, kuid Valga maakonda eelmainitud maakonnanimedes ei mainita. Omaette küsimus oli veel Ruhnu saar.
3. märtsil 1918 sõlmisid Venemaa ja Saksamaa koos liitlastega Brest-Litovskis rahulepingu, mille järgi määrati piir Venemaa ja Saksamaa jällegi üldsõnaliselt piki Narva jõge ning üle Peipsi ja Pihkva järve.
Kui 1918. aastal lahkusid Eestist saksa väed, pidas Eesti Vabariik rahulepingujärgset piiri riigipiiriks. Lahkuvate Saksa vägede järel tungis Eestisse Punaarmee ning järgneva aasta jooksul sõltus Eesti-Vene piir otseselt sõjategevusest.
4. juunil 1919 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse, milles öeldi, et Eesti Vabariigi piiridesse kuulub mh Virumaa ühes Narva linna ja ümbruskonnaga, samas märgiti, et lõplik piiride kindlaks määramine toimub rahvusvaheliste lepingutega.
Üldsõnalisena määratud piir jõudis ka esimestele Eesti ülevaatekaartidele. Nii on see esitatud mitmel 1919. aastal ilmunud kaardil.
Pärast rinde kandumist Venemaa aladele esitati mitmeid piirikavasid, mis lähtusid just rindejoonest ning hõlmasid ka alasid ida pool Peipsi järve. Siiski olid need enamasti vaid taotlused ja tõsisemad piiriläbirääkimised algasid koos Eesti-Vene rahuläbirääkimisega 17.–18. septembril 1919 Pihkvas ning lõppesid 2. Veebruaril 1920 Tartus rahuleppe sõlmimisega. Rahulepingu suurimaks probleemiks tõusiski piiriküsimus.
Lõplik kompromiss saavutati 1919. aasta viimastel päevadel. Üldjoontes kujunes Eesti ja Vene maismaapiiriks rahulepingu põhjal enam-vähem Eesti vägede asukoha üldjoon Vabadussõja lõpul. Ka Läti Vabariigiga toimusid Eestil pingelised piiriläbirääkimised, mille keskmes oli kahtlemata Valga kui raudteesõlme saatus. Tagantjärgi võime tõdeda, et riigipiir suudeti kujundada üsna etnilist rada pidi.
Siiski toimus lõunapiiril ka üks huvitav muutus alles 1924. aastal. Nimelt jäi algselt Eesti-Läti piiriajamiselt Eesti koosseisu Pedetsi kant (Kudepi mõisa ümbrus Laura valla lõunaosas), olles Eesti Vabariigi läbi aegade kõige lõunapoolsemaks kohaks. See erinevus torkab silma paljudel 1920. aastate alguses koostatud kaartidel (vt kaarti 3). Kompenseerimaks piiripingeid mujal, anti see valdavalt venelastega asustatud ala 1924. aastal üle Lätile.
Eesti praegune piirikontuur, mis tuttav ka näiteks euromüntidelt, tekkis aga vahetult pärast teise maailmasõja lõppu, kui Narva jõe tagused alad ja suur osa Petserimaast haarati Vene NFSV haldusalasse.
Artikli autor Taavi Pae ja Tartu ülikooli geograafia osakond loovad Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Eesti esimese rahvusatlase. Omalaadsest atlasest saab ühelt poolt riigi esindusteos ning teiselt poolt teatmeteos, kus Eesti 100-aastane areng on esitatud nii vanadel kui ka uutel kaartidel.
VES/novaator.err.ee
