Aastate eest õpetas üks pressitöötaja mind telefoni kaudu: „Priit, saa aru. Piirivalve on siseministeeriumi struktuuri osa. Ta ei ole mingi eraldiseisev emakaväline rasedus!” Kell oli umbes neli ja mulle tundus läbi kõnetraadi, et mainekujundaja oli juba võtnud rohkem kui ühe napsi.
Teema oli see, et piirivalvelt võeti sõjalised ülesanded ja muidu siseministeeriumi alla kuuluva ameti üksused arvati sõjaaja jõudude hulgast lõplikult välja. Ehk nagu üks netikommentaator ironiseeris: piirile saabuvalt Vene sõjamasinalt küsitakse „Teie dokumendid, palun!”.
See oli kümme aastat tagasi, 2004. a. mais. Peaminister oli Juhan Parts, siseminister rahvaliitlane Margus Leivo, kaitseminister reformierakondlane Margus Hanson. Samas valitsuses töötas justiitsministrina Ken-Marti Vaher.
Sinnamaani oli piirivalve ette valmistanud sissiüksusi ja tegutsenud, Galil-automaadid seljas, ka teiste jõududega ühistel õppustel. Aga edaspidi? Kuni tänavu 5. septembrini, mil piirilt rööviti kaitsepolitseinik Eston Kohver ja viidi Venemaale, jalutasid piirivalvurid Venemaa piiril enamasti Makarovi püstolitega.
Politsei ja Piirivalveameti kommunikatsioonijuhi Tuuli Härsoni sõnul oli siiani reegel, et tugirelva (automaati), kanti siis, kui kordoni ülem oli andnud sellise korralduse. Muidu mitte.
Püstolitega? Tõsiselt? Pärast Krimmi annekteerimist, Ida-Ukraina separatistlike jõudude mahitamist, Venemaa toetavat suurtükituld üle Ukraina piiri ja tankikolonnide sissevoolu ühest riigist teise jalutavad Eesti piirivalvurid Venemaa piiril Makarovi püstolitega? Püstolitega, millest väga vähesed suudavad täpselt lasta? „Kaheksa hoiatuslasku ja täpne vise,” iseloomustati seda relva Meegomäe lahingukoolis ja kaitsevägi hävitas oma Makarovid üsna muretult, kui Saksa Heckler & Kochid kohale jõudsid.
Automaadiga vastase ees on selline piirivalvur ainult natuke lootusrikkamas seisus kui relvastamata inimene. Automaadiga, nagu kord üks erukindral väljendus, oskab lasta ka puu otsast alla tulnud ahv. Küsimus pole üksnes selles, et piirivalve peaks suutma takistada või vähemalt aeglustada vastase edasiliikumist. Nad peaksid suutma vähemalt iseennast kaitsta.
Kõik märgid näitavad, et idapiiri taga on rahvas üles keeratud nagu herilased. NATO liitlased saadavad siia oma väeüksusi, muist rahvast arutab kohvikutes, kuhu sõja korral pageda, aga terves siseministeeriumi struktuuris pole juhtivat inimest, kes ütleks, et kuulge, nüüd on asi tõsine. Ajalehti ikka loete? Näiteks nendest Ukraina piirivalvuritest, keda tulistati granaadiheitjatest?
Seda, et Eesti piir on kindel, tasub uskuda alles siis, kui piirivalve hakkab muutunud oludes saama muudki lahinguvarustust: valgusrakette, kiivreid, granaadiheitjaid ja õpet, kuidas neid kasutada. Piirivalvurid on ju esimesed.
Priit Simson,
Eesti Päevaleht
