Tänavu märtsis möödub 25 aastat Eesti Kongressi kokkukutsumisest. Sellele eelnenud aasta jooksul toimus üle maa (üle toonase ENSV) Eesti Vabariigi kodanike komiteede moodustamine, millest kujunes Eesti ajaloo kõige massilisem rahvaliikumine. Kogu maailma ajaloos unikaalse rahvaalgatuse käigus registreeris end toonases sovetlikus tegelikkuses vaid põhimõttelise ideena edasi eksisteerinud Eesti Vabariigi kodanikeks 790 000 EV kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotlejat.
Eesti Kongressi valimised toimusid 24. veebruaril 1990, need olid esimesed tõeliselt vabad valimised pärast ligi pool sajandit kestnud pseudodemokraatlikku nõukogude valimisfarssi. Eesti Kongressile valiti 499 otsustava hääleõigusega saadikut, neist 35 väljaspool Eestit elavate EV kodanike poolt. Kodakondsuse taotlejad valisid Eesti Kongressile 50 sõnaõiguslikku esindajat. Vaatamata riikliku abi puudumisele ja võimude kohatisele vastutöötamisele, vaatamata okupatsioonivägede Eestis viibimisele, vaatamata rahapuudusele ja ruumide leidmisraskustele suudeti vabad valimised siiski korrektselt läbi viia üle Eesti 519 jaoskonnas.
Sillamäel valimisteks ruume ei antud ja valida tuli keset talve lageda taeva all. Virve Osila meenutab: „Sillamäe raadios teatati, et Pioneeride Maja trepile on tunginud tumedad jõud, linnaisad kahetsesid, et ei korraldanud vastumiitingut, see olevat olnud parteikomitee ideoloogiline möödalaskmine. Ja iga tunni tagant hoiatas ringhääling: „Ärge minge valima!““ Ometi julgesid paljud sillamäelased tulla „tumedate jõudude“ juurde, nad seisid külma käes pikkades järjekordades, said EV kodaniku või kodakondsuse taotleja kaardid ning valisid Eesti Kongressile esindust. 24. veebruaril, valimiste esimesel päeval seisis kogu valimisaja urni kõrval 80-aastane sillamäelanna Pauline Laar. Haige vanainimene ei võtnud minutikski istet, ei eemaldunud hetkekski valimiskastist. Ta muretses, et keegi võib äkki visata valimiskasti suitsuotsa, mis võinuks nullida kogu valimistöö. „See on ainus, mida mina veel Eestimaa heaks teha saan,“ ütles ta. (vt Sirje Kiin. Eesti Kongress. Nii nagu see oli. Koguteos „Eesti Kongress. Siis ja praegu“, Eesti Vabariigi Riigikantselei, 2000, lk 53-54).
Eesti Kongressi valimiste tulemused ületasid kõige optimistlikumad ootused. Valimistel osales 591 463 inimest, neist 557 163 EV kodanikku ning 34 345 EV kodakondsuse taotlejat. Valimas käis 71% registreerunud kodanikest ja 57% kodakondsuse taotlejatest. Eesti Kongressi valimised olid Eesti demokraatia senises ajaloos kõige osavõturohkemad, ületades nii 1919. a Asutava Kogu kui ka 1920. aastate kõige valijaterohkema, 1926. a Riigikogu valimiste osavõtuaktiivsuse. Ka taastatud Eesti Vabariigis pole valimisaktiivsus küündinud teatavasti kõrgemale kui 69% (1995), viimastel RK valimistel oli aktiivsus 64,2%.
Väljaspool Eestit elanud kodanikud valisid kongressi 35 saadikut, kuid tegelikult sai neid sinna 38, sest kolm väliseestlast kandideeris ja said valituks Eestis ja üsna suure häälte arvuga (Rein Taagepera 4346, Jüri Estam 4664, Juhan Kristjan Talve 2017 häälega). Eesti Kongress osutus esmakordseks ja minu meelest tänini parimaks foorumiks, kus kodu- ja väliseestlaste koostöö kujunes tõesti viljakaks. Toonast sisulise koostöö vaimu oleks hädasti tarvis ka tänase Eesti rahvusvahelistuvasse poliitikasse, sest kasvav Eesti diasporaa üha tugevneb, kuid seisab paraku suuresti jõude.
Meenutan, et kodanike komiteede liikumise algtõuge sündis just välis- ja kodueestlaste ühise mõttetöö tulemusena: nimelt soovitas professor Rein Taagepera 1988 septembris Torontos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimehel Trivimi Vellistel hakata koostama Eesti Vabariigi kodanike registrit, igaks juhuks tuleviku tarvis. Kui Harald Tillemann tegi 1989 jaanuaris Vellistele ettepaneku valida 1917. aasta eeskujul Eesti Rahvuskongress, viis Velliste need kaks ideed omavahel kokku, tutvustas kava Mart Laarile ja Tunne Kelamile, idee leidis laiemat toetust ning kodanike registreerimisliikumise lükkasid käima Eesti Muinsuskaitse Selts oma mitmete välisosakondadega, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit.
Iga suurema tähtpäeva eel ilmuvad paraku ikka ja jälle välja vanad, juba nõukogude aja lõpust tuttava propaganda kontraargumendid, nagu poleks Eesti Kongress midagi saavutanud, et neist ei saanud ju võimu ülevõtjat, et seda ei tunnustanud Moskva ega Lääneriigid, või et tegemist oli kitsa rühma ja piiratud mõistusega rahvusradikaalidega, kes olid ullikesed või utopistid, kes kippusid vabadusliikumise pilli lõhki ajama või tahtsid vaat et vallandada verise kodusõja, mille käigus oleks Baltikumi ähvardanud peaaegu et Balkani saatus.
Süüdistus, nagu esindanuks Eesti Kongress ainult üht, äärmuslikku jõudu, ei vasta tõele: Eesti Kongressi valimistel osales 31 erinevat parteid ja liikumist, sh ka Eesti Kommunistlik Partei ja Rahvarinne, mille juhtkond end ise hiljem kongressist distantseeris. Etteheited, et Eesti Kongressil polnud ei seadusandlikku ega täidesaatvat jõudu, on kohatud, sest kongress ei pretendeerinud kunagi enamaks kui Eesti kodanikke esindavaks koguks, kelle eesmärgiks oli taastada Eesti Vabariik ja kes lõpetaks oma volitused kohe, kui Eesti iseseisvus oli taastatud ja põhiseaduslik parlament ning valitsus tööle asunud. Täpselt nii ka toimus.
Eesti Kongress tegi võimalikuks selle, et Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti Kongressi vaimust lähtuvalt töötati välja Eesti Vabariigi uus põhiseadus ning rida teisi tänini kehtivaid seadusi (omandireformi põhialused, kodakondsuspoliitika, vähemusrahvuste kultuurautonoomia ja kultuurkapitali taastamine jne). Eesti Kongress andis esimesena poliitiliselt ja moraalselt hukkamõistva hinnangu okupatsiooniaja repressiivorganite tegevusele, seades sisse süümevande nõude Eesti Kongressi saadikutele. Hiljem kehtestas Riigikogu süümevande nõude kõigile avalikele teenistujatele, mis kehtis paraku vaid 2000. aastani ja mis tuleks ilmselt taastada.
Eesti Kongress oli jõud, mis andis reaalse alternatiivi barrikaadidele minekule, st pigem hoidis ära füüsilise mässu ja võimaliku verevalamise. Kongressi istungitel ja töötubades said oma esmase väitlus- ja demokraatiakooli ning õiguskeeletunnid paljud tänased tipppoliitikud.
Eesti Kongressi kõige suurem tähendus seisneb aga selles, kuidas kodanike registreerimise rahvaalgatuslik liikumine aktiviseeris meid kõiki uuesti poliitilise rohujuure tasandil, tekitas ja kasvatas meis igaühes toona nii uudse ja uhke kodanikutunnetuse. Eesti Kongress oli üks neid olulisi jõude, mis andis meile tagasi tõelise osalustunde oma riigi taastamisel ja selle põhimõtete palge kujundamisel.
Sirje Kiin
