Kui vaatame põgenemise ja seitsekümneaastase Eestist eemalolemise peale, tuleb meile meelde palju, nii palju kannatusi ja õnnestumisi, kaotusi ja saavutusi.
1944. aastast alates kogunesid eestlased randumisel ja põgenikelaagrites Rootsis ja sõjaolukorra lubades Saksamaal tähistama usulisi ja rahvuslikke pühi ja tähtpäevi. Kirikuõpetajad ja rahva liikmed jutustavad oma kogemustest Rootsi ja Saksamaale jõudmisest. Mäletame või oleme kuulnud, kuidas rahvas kogunes tänujumalateenistustele, kui olid saabunud Läänemere voogudelt kuivale maale. Nende rõõm tuletab meelde jüngrite rõõmu, kui Jeesus päästis neid uppumishirmust, sest Ta vaigistas tuule ja tormimaruse mere. (Matteuse evangeeliumi 8:23-25 ja 14:22-270).
Üks kirikuõpetaja räägib oma isiklikes mälestustes, kuidas ta mattis sadu Läänemere voogudesse uppunute ihusid, mis olid uhutud Poola randa pärast nende laeva torpedeerimist. Õpetaja pidas ka püha jumalateenistuse lahingute tormist tulnud eesti sõjameestele üksuse ohvitseri palvel. Pärast sõja lõppu läks õpetaja teenima sõjavangis kinnipeetud eesti sõjamehi. Ta läks ka koos oma poistega, kes kasutasid võimalust pääseda vangipõlvest ümberasumise kaudu Inglismaale vabriku-, kaevanduste- ja maatöid tegema. Kolm neist otsustasid õppida kirikuõpetajateks.
Saksamaal pagulaslaagrites teenisid mitmed Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetajad jumala sõna ja sakramentidega eestlasi, kes ootasid sõja ja okupatsiooni üleskeeratud tormi lõppemist ja Eesti kodumaa vabanemist Nõukogude Venemaa valitsuse rõhumise alt. Rootsis said 20,000 eesti põgenikku omale Rootsi Kiriku toetusel ja ametlikul kinnitusel viis EELK kirikuõpetajat oma keeles ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku korra järgi teenima.
Saksamaa ÜRO Displaced Persons põgenikelaagreis ja Rootsis ning hiljem Põhja Ameerikasse ja Austraaliasse ümberasunud eestlaste tahe, lootus ja palve oli pääseda pagulaspõlvest tagasi Eestisse, kus kirik, kultuur ja rahvas oleks õnnelik ja vaba nagu see oli Eesti Vabariigis enne vallutamisi ja okupatsioone. Igatsus Eestisse tagasitulemiseks oli nii suur kui pühakirja laulikul: “Paabeli jõgede kaldal, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime (kodumaale). Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks.” (Laul 137:1 ja 6)
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku vaimulikud asusid teenima Eesti rahva poolt kokku kutsutud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kogudusi üle Rootsi, Põhja Ameerika, Austraalia, Inglismaa ja Lõuna-Ameerika. Jumalateenistused said pagulastele kodumaisteks usulisteks kodudeks. Meie kirik välismaal on kuulutanud ja õpetanud Jumala ilmutusi ja armutegusid, mis meie rahvale on kuulutatud ja õpetatud sajandeid.
Oleme elanud vaba Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku liikmeina välismaal kauem kui üks piibellik eluiga. Selle aja jooksul oleme õppinud mitmeid uusi teenimise viise ja kombeid. Meile on selgeks saanud Issanda Jeesuse õpetuse sisu: “Seepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaisanda sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana!” (Mt. 13:52) Me jätkame edasi läbi uue inimpõlve iseseisva Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikuna siin Põhja-Ameerikas, põhimõtteliselt ühena ajaloolise EELK-ga Eestis, aga iseseisvate omavalitsustega.
Kirjutis on piiskop electus Thomas Vaga kirjutiste kogust meeldetuletuseks tema aastaid kestnud võitlusest Eesti Evangeeliumi Kiriku ajaloo eest paguluses.
Kirjutise vahendas
Airi Vaga
