Viido Polikarpus, Dave Benton ja Heli tütar Inge Suviste. Foto: Heli Suviste-Polikarpus
Kui ma olin 11-aastane, nägin ma Walt Disney filmi „Johnny Tremain“. Aasta oli siis 1957. Film aitas mul kujundada pilti ameerikalikust ellusuhtumisest ja patriotismist ning on mõjutanud mu mõttemaailma tänaseni. 1950-ndatel oli Ameerikas väga populaarne Disney iganädalane teleshow „Spin and Marty“, mida Mickey Mouse Club näitas ABC kanalil ja mis mõjutas tervet sugupõlve, eriti selle meespoolt.
Disneyl oli väga eriline retsept unistuste täideviimiseks, milleks oli neli C-d: Curiosity, Confidence, Courage, Constancy (e.k.: uudishimu, enesekindlus, vaprus ja järjekindlus). Enesekindlust pidas ta neist kõige tähtsamaks, sest selleta ei suudeta võtta vastu väljakutseid, mida elu esitab ega seista vastu halbadele jõududele, mis võivad ette tulla. Nii et enesekindlus on erakordselt oluline inimese arengus. Kogu minu sugupõlv kasvas Ameerikas üles just neid Disney põhimõtteid järgides.
Walt Disney kommunismivastasus oli kõigile teada. Kasvades üles väliseesti kogukonnas, võin ma kinnitada, et tema suhtumine kommunismi meeldis eriti meie vanematele.
Esmaspäeval oli mu naise sünnipäev ja ma sõitsin selleks puhuks Võrust bussiga Tallinna. Mul pole mitte kellegi teise sünnipäev meeles, aga Heli oma ei unune mul kunagi, sest see on alati enne või pärast Ameerika tänupüha ehk Thanksgiving´ut.
Võrust väljusin Lux bussiga kell 7 hommikul ja jõudsin Tallinna kell 11. Olin terve öö üleval, sest kartsin sisse magada ja bussist maha jääda. Äratuskella mul ei ole ja mobiili peale ei julge ma loota, sest ta on mind ennegi alt vedanud.
Tallinna jõudnud, kuulsin, et Uku Suviste esineb koos paljude teiste tuntud lauljatega Nordea kontserdimajas. Kontserdi pealkiri oli „Seitsme maa ja mere taga“, milles pidi esitatama Disney filmimuusikat. Uku muretses ka mulle pileti. Mul polnudki erilist tahtmist kontserdile minna, aga kuna tegu oli ikkagi mu naise sünnipäevaga, siis tegin rõõmsa näo pähe, kui kuulsin, et ka mulle on pilet muretsetud.
Enne kontserdile minekut tahtis mu naine mu juukseid lõigata ja korralikud riided valmis panna. Kui see tehtud, siis istusin ja ootasin, kuni Heli valis, mida selga panna. Ta võttis välja küll ühed, küll teised riided, küll ühed, küll teised kingad, aga miski ei olnud talle meele järele. Ka oli küsimus, kas panna juuksed üles või jätta lahti. Seejärel kas panna tumedad sukad või heledad. Iga kord söötis ta mulle vastuse ette, aga valis just vastupidise variandi. Tahtsin ta üle kavaldada ja valisin ise vastupidiselt oma soovile, aga ka sellest ei olnud kasu. Heli teadis täpselt, mida ta tahtis ja otsis vaid minult kinnitust. Kui me lõpuks olime valmis kodust lahkuma, oli kontserdini aega viisteist minutit. Olen juba õppinud tema kõrval mitte muretsema hiljaksjäämise pärast, sest sellel ei ole mingit mõtet. See lihtsalt on nii. Ja seekord ma ju niikuinii ei tahtnud tegelikult kuskile minna, sest olin lihtsalt väsinud.
Kontserdile jõudsime suure jooksuga täpselt õigeks ajaks. Uku laulis teisena ja laulis ka lõpulaulu „Lion Sleeps Tonight“ esitamisel. Kui ma õppisin Lakewoodis keskkoolis, siis esitasid selle laulu originaalesitajad, Tokensid, seda meie lõpupeol ja mind lükati väevõimuga lavale nendega koos laulma.
Nordea kontserdimajas lauldi Eesti Vähiliidu toetuseks. Kohtasin sellel kontserdil ka oma vanu häid sõpru. Näiteks Dave Bentonit, kes laulis laulu „Under the Sea“, ja Margus Tsahknat koos tütrega.
Kokkuvõttes oli väga vahva õhtu, mida nautisin kogu südamest, ja olin õnnelik, et ma koos oma Tallinna perega kontserdil olin. Uku lendab kohe Ameerikasse ja kohtub seal minu Ameerika perega.
Millises maailmas me täna küll elame! Kas see pole vahva?
Viido Polikarpus
