Siin on üsna tihti olnud teemaks demokraatia, eriti selle positiivse mõju taustal. Pakub ju indiviididele palju võimalusi, aga ka kuritarvitamiseks. Eks ole utoopiline loota või koguni nõuda lääne demokraatia rakendamist kogu maailmas. Tuhandete aastate ajaloo taustal on demokraatia ainult teatud ajajärgu ideoloogia, millel on piir ja lõpp, mis ei pruugi olla ajaloo lõpp, kuigi tuumapommi ähvarduse kell ligineb 12-le.
Lugesin hiljuti ühte iroonilist Eestis aktuaalset mõttemõlgutust demokraatia teemal:
”Alati on võimalik demokraatia abil nurjata riigi ettevõtmised, kui leidub mingi vähemus, kes põhimõtteliselt mitte millelegi alla ei kirjuta ja sel kombel kõik algatused nurjab. Ja tänu vene seltsimeestele on meil see vähemus olemas! Sest pole kuidagi võimalik tülikat vähemust ignoreerida või teda kuradile saata, tal on omad põhiseaduslikud õigused! Lisaks sellele veel vähemuse õigused, rääkimata inimõigustest ning ka veel venelaste õigustest, mida Kreml on alati varmas rõhutama ning Eesti Vabariigile meelde tuletama. Mis teha, kui demokraatia hammas ei hakka eelnimetatud elevandi, veel vähem vene karu peale?Tuleb vaid allaheitlikult tõdeda: ei jää meil muud üle kui kõiki eriarvamusi leplikult taluda, olgugi mõned neist äärmiselt väiklased ja rumalad” (EPL 14.01., anonüümne kommentaator Roosa Udu).
On huvitav konstateerida, kui varmad on ”rahvademokraatia” kammitsatest pääsenud Eesti poliitikud ära kasutama tegeliku demokraatia võimalusi. Need poliitikud, kes on kord pääsenud võimu juurde, mõistavad ja tajuvad, et just demokraatia on see, mis neilt võimu ära võtab. Sellest alates teevad nad palju selleks, et nende võimu säilitamist takistavad demokraatiareeglid enam ei toimiks. Valitseb ju hädaoht, et rahvas valib nende (enda arvates tarkade ja asendamatude) asemel uued inimesed võimu juurde, nii nagu see demokraatias peabki olema. Selline rahva käitumine on võimul olevate poolt vaadates aga lollus. Niipea kui võim on käes, mõtlevad selle saavutanud välja igasuguseid muudatusi valimissüsteemide ja valimiskorra osas, et võimu demokraatlikul teel mitte kaotada. Mõned väidavad, et demokraatia mõistet ümbritseb demagoogiaudu. Paljud, kes on demokraatia abil kasu saanud, hakkavad seda kartma ja vihkama¸ kuna demokraatia võib neilt ka võimu ära võtta. Selle vältimiseks sobib hästi ka demagoogiaudu meedias ja mujal.
Demokraatia mõiste ja mõistmise üle on palju piike murtud ja see vaidlus jätkub koos demokraatia arenemise või tagasikäiguga. Selle kohta ütleb üks kommentaator üsna tabavalt, et demokraatia on pidevalt toimiv protsess, mida peab kogu aeg arendama ja alal hoidma, mille järgi tuleb valvata – ja mis kõige tähtsam, mille toimimiseks on vaja välja töötada sellised institutsioonid ja seadused, mis takistaksid demokraatia sisu moonutamist ja selle tagasikäiku.
Demokraatiat saab ka vaadelda kui optimaalset suhete korraldust ühiskonnas, teatavat ”keskmist” teljel, kus sellest ühele poole jääb totaalne kord, teisele poole aga sama totaalne kaos. Et kumbki äärmus pole reaalelus efektiivne, siis on paratamatu, et ühiskond otsib nende kahe äärmuse vahel kompromissi. See pole tihti mingi ideaalne lahendus, vaid reaalpoliitika – ideaalne demokraatia jääb filosoofide utoopiaks.
Kuna elu ja ühiskond on muutuv ja arenev, siis pole ka ühte ja õiget demokraatiat, Eri kultuuride erinevatel ajastutel vajab see alati igakordset lahtimõtestamist ja ühiskond vastavat ümberkorraldamist. Demokraatia on ideaali suhtes ainult selle saavutamise vahend – ühiskonna optimaalne korraldus mingil ajajärgul, mis peab võimaldama ja tagama üha kõrgema ühiskonna ainelise, intellektuaalse ja vaimse arengutaseme – liikumise ideaali suunas.
Palju oleneb valijaskonnast, kellest oli juttu viimastes kommentaarides. Kõik inimesed pole võrdsete vaimsete võimetega, mis kergendaks juhtkonna väljavahetamist. Suur osa on poliitika suhtes üsna ignorantne ja seega kergesti mõjutatav, mida saab ära kasutada võimule pürgiv osa. Esitades kandidaatideks rahva hulgas populaarseid, aga poliitiliselt enam-vähem tumedaid tegelasi, kes toovad esitajate parteile hääli, aitavad ka kaasa võimu saavutamiseks või säilitamiseks.
Demokraatiat on tõlgendatud väga laiahaardeliselt, isegi kuritarvitatud, aktuaalsemalt ”rahvademokraatia” nime all. Ei tohi unustada, et just sellest pärineb veel suur osa praeguse Eesti poliitilisest eliidist, kellel on vanu kogemusi ja harjumusi, millest pole kerge lahti saada. Oleks vaja rohkem verevahetust, värskendust ja uuendust. Mis aga puutub demokraatiasse, siis peetakse seda Läänes puudustest hoolimata põhimõtteliselt siiski parimaks valitsusvormiks. Ajaloo kogemuste taustal on ka sellel oma aeg ja piirang, nautigem ja kasutagem selle positiivseid võimalusi!
Vello Helk
