Kristel Vilbaste, [email protected]
Leidsin kevadpuhastuse ajal vanu raamatuid riiulisse sättides ootamatult ühe vana brožüüri. Olen oma vanaisa Gustav Vilbaste raamatuid kogunud ja mul on ka tema ajakirjade separaate, aga see on pisike 16-leheküljeline kollakaks tõmbunud vanas gooti kirjas trükis „Tartu ülikooli Botaanika aed“, aastast 1922, väljaandjaks Kirjastuse Ühistuse „Postimehe“ trükk, Tartus. Sellele üsna tänapäevase infolehe või brožüüri moodi trükise peale on vanaisa oma lilla exlibrise löönud ja lõppu autori nimetähetede G.W. taha pliiatsiga perekonnanime välja kirjutanud.
Üllitis algab nii „Ülikooli juures olevad botaanikaaiad on enamasti ehitatud üliõpilastele kasutamiseks botaaniliste teadmiste käsitamisel, kuid peale oma otsekohese ülesande on nad ka rahvale vaatamise vääriliseks kohaks, kus näha mõndagi, mida ei näe alati oma lähemas ümbruses. Iseäranis tähtsad on selle poolest kasvuhooned.
Tartu botaanikaaias on neli kasvuhoonet, kus iga ühes omapärased taimed. Esimene, n.n. Külmhoone on suvel enamasti tühi, sest siin olevad taimed viiakse peaaegu kõik välja vabasse loodusesse, kus neid lõunapoolse aiamüüriääres näha võib. Sellepärast võib kasvuhoone vaatlus algada teise kasvuhoonega.“
Selle lõigu lõpus viidatakse ka aia direktori professor Bucholtsi järgmisel kevadel ilmuvale Botaanikaaia kohta käivale käsikirjale, mis ilmselt on kokku seatud 1923. aastaks Tartu Botaanikaaia 120. juubeliks.
