Olen õnnesoovide edasiandja ja edasikandja, edastan parimaid soove nii Eesti presidendilt kui ka Eesti Saatkonnalt Washingtonist. Tavaliselt on need soovid tänuga vastu võetud, kuid vahel ma mõtlen, kui paljud neist, kes neid soove saadavad ja neist, kes neid vastu võtavad, tegelikult mõtlevad inimestele, kes on nende soovidega ajaloolises seoses. Loomulikult need, kes võitlesid Iseseisvussõjas, neid me mälestame, kuid on ka palju teisi, lihtsaid inimesi. Kui tihti me tegelikult mõtleme inimestele, kes on elanud läbi Teise Maailmasõja.
Ma vaatan oma isa, kes on sündinud seitse aastat enne Eesti iseseisvumist. Minu isa, kes kangekaelselt võitleb oma vanadusnõrkuse vastu, mis tasapisi teda vallutab. Ma imetlen oma ema, kes on sündinud üks kuu enne esimest iseseisvust, kes on näidanud suurimat tugevust kogu oma elu vältel ja nüüd hoolitseb minu isa eest. Ma meenutan neid, kes meie hulgast on lahkunud: Rein Neggo, Friedrich Pokk, Arnold Müürsepp, Avo Piirisild, Arno Niitme, Bernard Nurmsen ja kõiki teisi kelle nimed on Forest Lawn hauatahvlitel ja teiste kalmistute mälestuskividel.
Arutlen endamisi: mida kõike see generatsioon on iseenda, oma perede, Eesti jaoks saavutanud. Teise maailmasõja põgenikud, mitte ainult eestlased, vaid ka lätlased, leedukad, ungarlased, poolakad, ukrainlased – kõik, kes on pidanud kodumaalt lahkuma – tunnen ma, et neid ei ole tänatud, et neile ei olda küllaldaselt tänulikud. Aja möödudes me ilmselt unustame, millise panuse on andnud Teise Maailmasõja aegne põlv-kond. Kui meenutame aastaid 1918 ja 1991, oleme me tihtipeale unustanud või ignoreerime andmeid selle kohta, mida need suure ilmasõjaaegsed inimesed on saavutanud või läbi elanud. Kas meie, maailma laialipillutatud väikesed Eesti ühiskonnad oleme teinud küllalt, et iial suudaksime ajaloo andmeid hoida ning neid inimesi küllalt tänada.
Mõni kuu tagasi, vaadates oma vanemaid, mõtlesin sellele, mida nemad ja nende eakaaslased on pidanud läbi elama ning kirjutasin paberile järgnevad mõtted:
SUUR TÄNU Teile!
Teil ei olnud muud nime, kui “põgenik” või siis “ümberasustatu”. Te olite Teise maailmasõja hullude poliitiliste ja segaste aegade üleelajad, veristel võitlusväljadel ellujääjad. Te olite vietnamlaste, kambodzhalaste, kuubalaste, tiibetlaste, sudaanlaste ja paljudele teiste eelkäijad. Kindral George Patton kõrvutas teid migreeruvate tirtsudega, Inglise ametnik kutsus teid ”euroopa kõntsaks”, Ameerika Ühendriikide sõjaosakond nimetas teid inimesteks, kes trügisid, karjusid, krabasid toitu, haisesid, kes ei allunud ega tahtnudki alluda korrale.
Te jooksite minema veristelt steppidelt, Warssavi rusude alt, Dresdeni tuhast. Te olite need, keda taheti otsekui balti ja aadria kallastelt välja juurida. Paljud teist kandsid sülelapsi, samaaegselt iga hinna eest põgeneda püüdes: raskelt kõndides, longates, roomates eemale Stalini, Hitleri ja Mussolini barbaarsuse eest. Paljud, kes põgenesid meritsi, olid märklauaks allveelaevadele, miinidele ja pommitajatele.
Teil oli tugev ellujäämisinstinkt, segunenud hirmu, julguse ja ihaga vabaduse ja rahu järele. Paljud teist olid noored, paljud alles abiellunud, paljud alles leseks jäänud, paljude omaksed olid teie endi silmade all tapetud, koonduslaagritesse või Siberisse saadetud.
Paljude isad, sõbrad ja naabrid jäid unustusse. Te kannatasite nälga ja teil puudus varjualune. Te püüdsite vältida pommitamisi, kuulirahesid, haigusi ja marodööre. Te olite targad, vaprad, altruistlikud ja kangekaelsed. Samas ka rumalad, kahtlustavad, enesekesksed. Te olite inimesed, te võitlesite oma elu eest.
Kui te jõudsite Inglise või Ameerika rindejoone taha, pandi teid laagritesse ning märgistati “viisakalt” ümberasustatuteks. Paljud teist jõudsid Rootsi või mõne teise riigi sõbralikku randa. Te igatsesite kodu järele, kuid pidite ometi oma igatsused matma. Kui lahingud olid lõppenud, mõistsite te, et rahu võitlusväljadel ei tähendanud sõja lõppu. Siis algas külm sõda. Kojupöördumine tähendas surma, vanglamüüre või elu ilma vabaduseta.
Kui te saite lõpuks ametliku loa põgenike laagritest lahkumiseks, said paljud teist võimaluse siseneda USA-sse, Canadasse, Austraaliasse või teistesse riikidesse, kus keel ja kombed olid teile sama võõrad kui teie olite nendele. Te saabusite võõrale maale, omades vaid riideid, mis teil seljas olid, teil olid vaid mälestused kodumaast ja lähedastest ning kangekaelne tahe kohaneda kõige võõraga. Te nägite võimalusi uueks ja paremaks eluks nii teile endile, kuid kõige tähtsam, teie lastele ja lastelastele.
Oma uuel kodumaal kohtusite te omasugustega, teenisite elatist, kasvatasite oma peret, samas õppides uusi kombeid ning säilitades oma isamaa traditsioone.
Te rääkisite õiglusest, vabadusest – mitte kui abstraktsetest mõistetest, vaid kui millestki konkreetsest. Te alustasite uut elu, lihttöölistena, puuviljakorjajatena, teenijatena, kogemusteta või algajatena igas ametis. Te kannatasite solvanguid ja diskrimineerimist, nii tõeliselt kui näiliselt. Külalislahkusele reageerisite te ettevaatlikult. Paljud teist tegid kiiresti karjääri, teenides paremaid positsioone ja ametikohti, kuigi paljud teist ei töötanud iial enam ametis, mis teil kodumaal olnud oli või kus teil ametile vastav haridus oli. Te ohverdasite endid, et teie lapsed ei peaks seda enam tegema.
Aastate möödudes hakkasid teie uued sõbrad, naabrid ja kaastöötajad nägema teie omapäraseid iseloomujooni. Te olite reserveeritud. Te olite ranged või meeldis teile mõelda, et te olete. Kui oli tegemist toiduga, ei olnud te kadedad ja ihned, vaid ettevaatlikud, lihtsad ja kokkuhoidlikud.
Te hindasite haridust. Te soovisite, et teie lapsed ja lapselapsed saaksid hea hariduse. Te püüdsite nende õpinguid iga hinna eest toetada, isegi kui see sundis teid iseendi pealt kokku hoidma. Te kohanesite uue keele, väärtushinnangute, kohaliku kultuuri, uue koduga, kuid te püüdsite siiski säilitada oma kodumaa traditsioone. Teie lood kodust olid tähtsad, pidevalt meelel ja keelel, hindamaks vabadust, inimväärikust, iseseisvust, isegi kui te oma tegudes ei saanud paljut saavutada.
Nii mõnedki teist said kuulsaks, Madeleine Albright, Jonas Mekas, Tom Lantos, Hannah, Arendt. Suur osa Teist säras saavutustega mitmes vallas. Teid tunnustati, austati teie töös ja kogukonnas, oma väikese lojaalsuse ja ustavuse polest, tagasihoidlikkuse ja moraalsuse poolest.
Kõik kes te olite ja kõik, kes te olete veel meiega, te olete suurepärased. SUUR TÄNU TEILE!
Jaak Treiman
22. veebruar 2009 Los Angeles
Inglise keelest tõlkinud Christel Strömberg, toime-tanud Mai-Liis Maasar
