Hellar Grabbi: “Seisata, aeg!” Mälestuslikud esseed. Kirjastus „Ilmamaa“, 2012.
Ei usu, et see oleks liialdus, kui nimetada autorit erudeerituimaks väliseesti kirjameheks. On rõõm süveneda tema mälestuste kolmandasse kogumikku. Ja samas natuke ängistav jälgida tema mõttekäiku, mis vihjab lootusetule võidujooksule ajaga. Autor lõpetab oma sissejuhatuse tõdemusega, et mälestused on kirjanduslik looming, mis jääb pärast autori surma ilma kapteni ja kindla kodusadamata laevukesena hulpima aja lõputus ookeanis.
Autor ütleb, et ta on kujundanud oma raamatu ebatavalisena nii sisult kui vormilt. Igati teretulnud idee. See peaks andma ka õiguse kirjutada ebatavalist retsensiooni. Mul on kange tahtmine läkitada autorile arvustuse raamides paar lausa isiklikku sõnumit. Seda põhjusel, et ea- ning aatekaaslasena tunnen mõningal määral samalaadset hingekitsikust, vajadust mäletada ja mäletatut nooremaile pärandada. Ning koos autoriga tajun nukralt, et meie põlvkonnas on selliste sõnumisaatjate arv kahestusväärselt väike.
Niisiis, sõber Hellar, luba kõigepealt endale meelde tuletada, et nii kapten kui kodusadam on esialgu veel olemas. Ja vaidlustada su väljend kodusadamast, mis päris kindlasti ei kao koos kapteniga. Õieti oled sa sinna juba jõudnud, mida tõestab Eesti Vabariigi kultuuripreemia su pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest. Hea, et seda ei nimetatud elutööpreemiaks. Selles peitunuks petlik mõistaandmine, et oled oma viimase sõna lausunud. Ometi kinnitad vastupidist, mida on meeldiv kuulda.
Aeg ei seisata, et kuula su palvet ega soovi, ei reageeri ka uljale väljakutsele. Ajaga tuleb lihtsalt jonni ajada. Ma pole kindel, et seegi aitab, kuid tasub proovida, õieti peab proovima. Ja nüüd ehk lubad mul taas pöörduda lugeja poole, laskuda tagasi oma traditsioonilisse rolli, mis võimaldab mul sind silitada nii päri- kui vastukarva. Nii su enda kui lugejaskonna huvides on mõlemat vaja.
Seda monumentaalset teost lahkama asudes tuleb ennekõike silmas pidada, et autor nimetab seda mälestuslike esseede koguks. Seetõttu ei tohi liiga täht-täheliselt võtta tema väljendit eessõnas, et see on „Vabariigi lapse“ otsene järg. Tõsi, elulooline sündmustik jätkub sealt, kus eelmine mälestusraamat lõppes, kuid nende sündmuste vahele mahub palju muud: pooleldi ulmelist (Anima Anita), kirjanduslikku (Kaks tertsiini), perekondlikku (Naine ja lapsed), akadeemilist, nostalgilist, puhtinformatiivset ja palju muud. Ei puudu ka poliitiline analüüs, nii maailma kui rahvuslikul tasandil. Leidub ka kõrvalepõikeid (Norilski null-piketti trotsides). Kõik on loetav ja nauditav, igalt leheküljelt õhkub vastu autori terav intellekt. Olulisi andmeid esitab pedantse täpsusega.
Intellektil ja pedantsusel on oma varjuküljed. Ei ütleks, et need teose väärtust oluliselt kahandavad, kuid nautimise mõnu mõlgivad siiski. Ülitäpses asjalikkuses ja pidevalt kõrgetes vaimsetes sfäärides hõljumises peituvad autori suurim tugevus ja suurim nõrkus. Liigne erudeeritus distantseerib autori lugejast. Ta jääb vahedaks intellektuaaliks ka õllelauas ja kõrtsikaklustes, ei sulandu täielikult sellesse miljöösse. Kui palju võrsus Geislingeni Eesti Gümnaasiumist teadlasi ja tuntud tegelasi, on kindlasti õige ja täpne, kuid isegi esseeks ülendatuna ei päästa see raamatu laskumist teatmeteose tasemele, vähemalt ühe peatüki osas. Kes kunagi juhtis Rotaliat, seda loeks meelsamini korporatsiooni aastapäeva albumist.
Tean, et autor töötab mälestuste neljanda osa kallal. Minu tänane ülesanne ei ole sellele eelreklaami teha, kuigi mul on juba pealkirigi teada. Kuid ma ootan seda põnevusega ja soovin talle jõudu oma töö edukaks lõpetamiseks.
Eerik Purje
