Poliitikud armastavad ütelda, et riigieelarves on lihtsam liigutada miljoneid ja isegi miljardeid kui sadasid ja tuhandeid. Põhjus on ühelt poolt selles, et väiksemad arvud on inimese jaoks hoomatavamad kui suured, iseäranis ülisuured, teisalt aga selles, et miljonite või miljardite puhul me tarvitame enamasti ühe- või kahekohalisi numbreid, nii et kummalisel kombel võivad sajad ja tuhanded meie alateadvusele nendest isegi suurematena mõjuda.
Ajalooga on veidi samamoodi – kuigi vastupidisel viisil. Kuna oleme harjunud teadlaste kinnitusega, et isegi inimkonna vanus (alates homo habilisest) on vähemalt kaks miljonit aastat, rääkimata sellest, et elu tekkimisest olla möödunud juba üle nelja miljardi aasta, siis näib pelgalt veidi rohkem nelja tuhande aasta vanune kirjutatud ajalugu olevat äärmiselt lühike.
Tegelikult on neli tuhat või isegi nelisada aastat inimese jaoks mõõtmatult pikk aeg. Tehke proovi: püüdke ilma kuskilt järele vaatamata panna kirja oma otseste esivanemate nimed ja sünniajad. Enamus meist suudab loodetavasti ühegi kõhkluseta öelda oma isa ja ema, ehk ka vanaisade ja vanaemade omad. Aga kuidas on vanavanavanematega? Ja nende vanematega? Olen täiesti veendunud, et nende hulk, kes oleksid võimelised minema taolisel viisil tagasi kasvõi ainult neli inimpõlve, on kaduvväike – kuigi see oleks maksimaalselt ainult 160 aastat.
Mis on 160 aastat miljoni, saja tuhande, kümne tuhande või isegi nelja või kahe tuhande kõrval? Ja ometi – kui kaugel tunduvad meile olevat kasvõi „alles“ kaheksasaja aasta eest toimunud eestlaste alistamine saksa ja taani vallutajatele või „ainult“ veidi rohkem kui kolmesaja aasta eest aset leidnud Eesti- ja Liivimaa minek Vene keisri tiiva alla… Meie Vabadussõja lõpust möödus eelmisel aastal „üksnes“ sada aastat – tänaseks pole vist elus enam mitte ühtegi eestlast, kes seda isiklikult teadlikult mäletaks.
Ent jätame ajaloo kõrvale, sest tegelikult on meie mäluga veelgi kehvemad lood. Möödunud aasta on kõige sellega, mis on toimunud valdavalt alates märtsikuust, muutnud sellele eelnenud „normaalsuse“ mingiks ähmaseks ebareaalseks mälestuspildiks. Vaadake oma isiklikke aasta tagasi, veel 2020. aasta jaanuari alguses tehtud fotosid: kas ei mõju need vähemalt emotsionaalselt üsna sarnasel viisil, nagu oleme varasemalt vaadanud enda või koguni oma vanemate lapsepõlvepilte ja muid aastakümnete taguseid ülesvõtteid?
Muuhulgas oleks huvitav teada, kui paljud selle kirjatüki lugejatest mäletavad veel oma eelmisel aastavahetusel antud uue aasta lubadusi. Ning kui paljud lugejatest on suutnud või kasvõi püüdnud neid pidada.
Mitmed uuringud näitavad, et Ameerikas annab endale aastavahetusel vähemalt mingeid uue aasta lubadusi umbes pool rahvast. Uuringud näitavad ka, et ligi üheksa kümnendikku lubadustest murtakse juba esimese kolme nädala jooksul. Aga see polegi siin ehk veel kõige huvitavam.
Hoopis mõtlemapanevam on pigem see, mida enamus inimestest endale uut aastat alustades tõotab. Kolm aastat tagasi Ameerikas ja Suurbritannias tehtud küsitlus andis järgmise tulemuse: veidi üle kolmandiku inimestest kavatses hakata tervislikumalt toituma, sama paljud senisest rohkem kehalisi harjutusi tegema ja taas sama paljud varasemast vähem raha kulutama. Umbes veerand vastanutest lubas rohkem magada, viiendik rohkem lugeda. Järgnesid mõne uue oskuse õppimine või uue hobiga tegelema hakkamine, uute sõprade leidmine, alkoholist ja suitsetamisest loobumine, oma välimuse eest rohkem (või ka vähem) hoolitsemine.
Nagu öeldud, paneb see mõtlema – mitte sellepärast, et need ei oleks head ja püüdlemist väärivad kavatsused, vaid seetõttu, et peaaegu kõik need keskenduvad vaid lubadusi andvale inimesele endale. Ainult kümnendik vastanutest märkis ühe oma soovina senisest suurema keskendumise suhetele teiste inimestega. Ja ometi peaks elu – nii meie igaühe isiklik kui terve inimkonna ajalugu – olema suutnud meile nüüd juba päris kindlasti selgeks teha, et sellest tähtsam ei saa olla miski.
Me ei saa olla inimesed ilma, et kuuluksime inimkonna hulka – juba bioloogiliselt mitte. Aga veelgi enam vaimselt. Inimese teeb inimeseks (tuletame meelde oma liiginime homo sapiens) abstraktse mõtlemise ja enesereflektsiooni võime. See aga ei ole mõeldav ilma sõnadeta ja neist koosneva keeleta – mis omakorda ei ole mõeldav ilma teiste inimesteta.
Aga seegi ei ole veel kõik: ka emotsionaalselt ei saa meist mitte keegi olla päriselt inimene ilma teisteta – nagu seisab ka Pühakirjas: „Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla!””
Kristlik usk kinnitab koos Vana Testamendi alguslugudega, et inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, ning lisab sellele olulisima tunnistusena Jumala – ja seega ka Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimese – tõelise olemuse kohta: “Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.”
Inimkonna ajalugu on pikk ja kirju, aga viimselt ikka ühesugune: täis üllust ja alatust, püüdlusi headuse, täiuslikkuse, tõe ja õiguse poole, aga ka kirjeldamatut kurjust ja hävingut. Siin on ainuke vahe – olenevalt sellest, kas läheme miljonite, tuhandete või sadade aastate taha – ainult mastaabis.
Inimene ise on – kõigist ühiskondlikest või isiklikest muutustest hoolimata – ikka seesama. Nii oleme meiegi: oma unistuste ja igatsuste, oma püüdluste ja läbikukkumistegagi. Ka selle aasta alguses. Aga taas kord lubadusi andes (ja ähmaselt, nagu läbi udu, möödunudaastaseid meenutades) tasub ehk sedapuhku keskenduda enda asemel rohkem neile, kes on meie ümber, ja suhetele nendega. Sest nii saame olla veidi rohkem Selle moodi, kes on meid loonud – ja see tähendab ka: veidi rohkem päris inimesed. Õnnistusrikast uut aastat soovides
Los Angelese Eesti koguduse õpetaja
Enn Auksmann
