Oleme septembri keskel, kuid mõnusad ilmad kestavad edasi. Tänu rohkele vihmale on sel aastal varasügisene loodus lopsakalt roheline. Kokkuvõttes võib öelda, et siinkandis, Põhja-New Jersey, on olnud suurepärane suvi – paras jagu palavust ja pilvi. Pean aga tunnistama, et minule on aasta kauneim osa aprilli algusest juuni lõpuni. Miks nii? Ilm on siis veel üsna viril ja rannaliival istumine pole sugugi mõnus. Kas pole hoopis juuli ja august see ilus aeg? Jah, see on tõsi, kuid aprillmai- juuni on aasta osa, kus looduses kõik läheb ülesmäge. Puhkevad pungad ja pikenevad päevad. Taanduvad talvise pimeduse varjud, käes on järjekordne uussünni aeg. See tõstab ka inimese meeleolu, sest “lumi on ju ära suland, talvekülm on mööda läind, lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind…” Mul on ühes toas laeaken.
Hea on kevadel jälgida, kuidas ere päikeselaik libiseb iga päevaga seina mööda allapoole, kuni ta 21. juuni paiku ilutseb keset põrandat. Seal istub ta mõnda aega. Siis aga märkad, et millimeetri haaval hakkab valgus jälle seina suunas nihkuma… Kuna ilmastik on Päikesest umbes kuu võrra taga, siis suvitajale on tõepoolest suve haripunkt juuli lõpus. Aastaaja seisukohalt aga pole peale pööripäeva enam midagi oodata. Päike alustab vähikäiku, taandub alguses küll aeglaselt, siis aga suureneva tempoga. Lydia Koidula kirjeldas seda kaunilt: “Salaja sammumas sügise…” Vaatleme nähtust lähemalt. Maakera orbiidi poolt moodustatud ringikujulist tasapinda, mille keskel asub Päike, nimetatakse ekliptikaks. Juhtub nii, et telg, mille ümber Maakera 24 tunni jooksul pöörleb, pole ekliptika suhtes vertikaalne, vaid veidi viltu – umbes 23 kraadi. Sellest siis aastaajad, sest pool aastat on telje viltuse seisundi tõttu Maa põhjapoolkera rohkem Päikese poole, järgmine pool aastat naudib seda olukorda lõunapoolkera. Kui Maa telg oleks vertikaalne, poleks mingeid aastaaegu ja antud kohas tõuseks Päike kespäeval alati samale kõrgusele. Päikese keskpäevast kõrgust pööripäevadel on kerge arvutada. Põhjapoolkeral lahutage 90º-st oma asukoha laiuskraad ja liitke sellele suvisel pööripäeval 23º (talvisel lahutage 23º!). Teeme proovi. Minu elukoha, New Yorgi ja Kesk-USA laiuskraad on ligikaudu +40º. Seega 21. juuni keskpäeval seisab Päike kõrgusel 90º – 40º + 23º = 73 º s.t. kõrvetab pealage ja varjud on lühikesed. Stockholmis ja Tallinnas aga, kus laiuskraad on +59º, ei ulata Päike suvel 54 kraadist kõrgemale. Talvisel pööripäeval, 21. detsembril, on New Yorgis Päikese kõrgus keskpäeval 26º, Stockholmis ja Tallinnas aga ainult 7º (sirutage käsi horisondi suunas ja hoidke pöial püsti). Pole ime, et Eestis on talvel nii lühike päev. Detailsem arvutus näitab, et New Yorgi laiuskraadil saavutab Päike juba 1. aprillil selle kõrguse, mis tal Tallinnas on alles suvisel pööripäeval. Vaatleme nüüd päeva pikkust, päikese tõusust loojanguni. Arvutasin andmed oma laiuskraadi (+40º) ja Stockholm/Tallinna (+59º) jaoks: On selge, miks põhjamaadel on kaunid valged ööd. 21. juunil on Tallinna päev New Yorgi omast 3 tundi pikem! Sügisese pööripäeva (21. september) ajal aga vahetub olukord ja kui jõuame 21. detsembrini, on Tallinna päev New Yorgi omast 2 tundi lühem. Kui sama arvutust korrata polaarjoonel (laiuskraad u. 67º), saame 21. juuni jaoks 24 tundi (Päike ei looju) ja 21. detsembril 0 tundi (Päike ei tõuse üle horisondi). Seevastu ekvaatoril (laiuskraad +0º) on kõik päevad täpselt ühepikkused – 12 tundi. Eks ole arusaadav, sest Päike tõuseb ja loojub seal vertikaalselt. Raul Pettai
