Kui asutati Rahvarinne, millega anti rahvale võimalus legaalselt alustada Eesti asja ajamist, ei osanud algul keegi täpseid ajatermineid nimetada, aga selge siht ja lootus oli. Ei jäädud ka ootama, mida juhtorganid ütlevad, vaid tihti mõeldi ja otsustati ise.
Juriidilise järjepidevuse vastu olid peamiselt kehtiva süsteemi esindajad, kes kartsid, et neil ei õnnestu säilitada oma positsiooni ja kõik parasjagu nende valduses või juhtimisel olev vara oma taskusse kantida. Tulemuseks oli, et okupantidega koostööd teinud pääsesid vaid kerge ehmatusega. Eesti taasiseseisvumisest said suurima võidu just nimelt need, kes olid kogu oma elu ja karjääri pühendanud ,,kodanlise niinimetatud Eesti Vabariigi” taastamise vastasele võitlusele.
Eesti Kongressi kui Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu valimine ning eesmärk taastada Eesti Vabariigi iseseisvus järjepidevuse alusel mõjus selle kõrval kui sõõm värsket õhku. Eesti Kongressi survestusel läks ülemnõukogugi pärast tuliseid sisevaidlusi restitutsiooni ehk Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise teed. Nagu kirjutab Suurkask: ”20. augustil 1991 võttis ülemnõukogu kokkuleppel Eesti Komiteega vastu otsuse taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Suveräänsusdeklaratsioonist polnud enam juttugi.” Tahaksin lisada – veel vähem liidulepingust.
Ruutsoo ironiseerib „agentide” ja „salakavalate rahvavaenlastega”. Suurkask ei räägi mingitest rahvavaenlastest. Kõige rängem on kokkuvõtvalt öeldud: „1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon ja liidulepingu idee oli osutunud ummikteeks.” Kas see polegi tõsi – seda teed ju ei jälgitud?
Endise maailmavaatega üleskasvanud tegelased kleebivad tihti oma vastastele külge kommunistlikke silte, kuigi nad peaksid ise olema teadlikud taolise käitumise tõele mittevastavuses. Seekord oskab Ruutsoo selle sildi külge kleepida koguni ERSP-le: „Sedalaadi ajalookirjutamise vältimatuks kaaslaseks on, et ajaloo agendiks oleva partei (NLKP) „vankumatult sirges tees” ei oleks kõikumisi (seekord on selleks ERSP).” Kui ERSP demoniseerimisel hakatakse tõmbama paralleele NLKP-ga, siis tuleb loobuda illusioonist, nagu oleks tegemist arutleva artikliga.
Rahvarinde esindajad tõlgendavad ka Eesti Kongressi ikka veel deemonina. Vihkamiskampaania, mis käivitus EKP keskkomiteest 1987. aastal, korrates 1970. aastatel väljatöötatud stiili, kestab nende tegelaste alateadvuses siiani ja nad üritavad ikka veel “deemonitega võidelda”. Kuid samas ei suuda nad enam fakte välja käia. Ruutsoo väidab lahmides: „Suurkase kirjatöö on ajalooks maskeerunud ideoloogia ja tänapäeva suunatud isikutevastane poliitiline propaganda. Ajalugu ei püüta mõista.” Mis on selle ideoloogia nimi?
Ruutsoo ei taha näha, et Suurkask kõrvutab reaalsust (Eesti riikliku iseseisvuse taastamist) ja ajalooliste isikute valikuid. Ühtede valik tõi Eestile iseseisvuse, teiste oma osutus ummikteeks. See on loogiline, aga Ruutsoo lausa nõuab, et Suurkask ka põhjendaks, miks need isikud ummiktee valisid. Seda ei saa aga temalt nõuda, kui asjaosalised ise madalat profiili hoiavad ega oma toonaste seisukohavõttude tagamaid ei kipu paljastama. Põhjendagu seda ise, aga nende poole Ruutsoo ei pöördu, tema missioon on panna Suurkaske vastutama selle eest, mille eest ta kuidagi vastutada ei saa. Nende vanast ideoloogiast rääkimine on ebaviisakas, just nagu abielus vanadest armukestest.
Kuigi Ruutsoo ütleb, et ajalugu väärib diskuteerimist, paistab olevat tema siht Suurkase artikkel olematuks kirjutada – arutelu lõpetada. Ta peab ennast olevat arutelust kõrgemal. Tema sallimatust peab sallima, sest see on parteiliselt õige.
Keegi on pannud üles ka siinkirjutaja RR 20-aasta juubeli puhul ilmunud kommentaarid (VES 29.05), millele suurt vastu ei vaieldagi. Kõige olulisem kriitikapunkt on, et kirjutaja pole tol ajal ise olnud Eestis. Loeb ainult nende arvamus, kes seda kaasa tegid? Suurkask oli tollal 16, seepärast ei loe kommenteerijate kohaselt ka tema arvamus. Kuidas esitavad paljud, kes ei elanud sel ajal, surmkindlaid arvamusi endise Eesti Vabariigi kohta? Kas olen järelikult eriline ekspert 1940. aasta sündmuste hindamisel? Väga silmatorkav on seisukoht, et räägiti Moskvale meeldivat juttu, kuna taheti vältida verevalamist. Kui aga Päts andis sama põhjendusega järele 1939. aastal, olevat see reetmine! Pealegi polnud Pätsil abi loota, lääneriigid olid hõivatud mujal. Seekord reageerisid nad väga teravalt Vilniuse veresaunale, mis mõjus tõkestavalt, Riias ei mindudki nii kaugele. Unustatakse oluline aspekt: võimu säilitamine iga hinna eest!
Millal tulevad uued mõtlejad? Hiljuti kirjutas Enn Soosaar, et ta ootab põlvkondade vahetust (Postimees 21.11.). Ei tohi unustada, et nii kaua kui uut põlvkonda kasvatavad üles vanade esindajad, pole sellel vajalikku edasiviivat mõju. Aegamööda asjad käivad, aga siiski liiguvad!
Vello Helk
