Eva Truuverk
Kultuuriministeerium avaldas oma blogis usutluse tänavuse aasta kodaniku Eva Truuverkiga, Teeme Ära Maailmakoristuspäeva ühe initsiaatori ja eestvedajaga.
Aasta kodanik 2018 konkursi moto on “Ühine riik liidab”. Teie juhitud Teeme Ära Maailmakoristuspäev on alguse saanud soovist midagi oma kodukohas ära teha ning kasvanud globaalseks ühendajaks ja mõtteviisi muutjaks. Mida on vaja taolise muutuse käivitamiseks? Millest ammutate inspiratsiooni?
Seda on minu käest viimasel ajal tihti küsitud. Seetõttu olen sellele ka pikemalt mõelnud, ning jõudnud tõdemuseni, et kõik on tegelikult väga lihtne. Ei ole oluline, kas korraldad oma juubelisünnipäeva või Maailmakoristuspäeva, aluseks on sama valem, mis koosneb kolmest komponendist. Kõigepealt on väga tähtis, et oleks sütitav idee, mille muudad enda jaoks eesmärgiks. See idee peab olema selline, mis eelkõige inspireerib sind ennast, tekitab teotahte ja valmisoleku minna läbi halli seina. Teine, ning kõige olulisem osa on inimesed. Pead leidma endale mõttekaaslased ja toetajad, lähedased teekaaslased, keda innustab sama eesmärk. Kui see õnnestub, siis praktiliselt kõik on võimalik. Kolmandaks tuleb lihtsalt peale hakata ja teele minna valitud eesmärgi suunas nende inimestega, kes on su kõrval. Iga päev teed need viis telefonikõnet ja saadad kümme e-kirja ning usud ja loodad, et asjad juhtuvad. Nii lihtne see ongi.
15. septembril toimunud Maailmakoristuspäeval osales 17 miljonit inimest 158 riigist. See on väga suur hulk inimesi. Mis on kõige olulisem sellise väga erinevatest kultuuridest pärit inimeste liitmisel ühe missiooni alla?
Kõik algab täpselt samuti ideest. Mulle tundub, et huvitaval kombel on prügi selline teema, mis ei polariseeri inimesi. Maailmas loodetavasti ei ole sellist inimest, kes arvaks, et tema inimõigus on viia prügi metsa. On küll väga palju ignorantseid inimesi, aga mitte sellist, kes läheks seda õigust omale nõudma. Prügi on selles mõttes väga unikaalne ja inimesi liitev teema. Teeme Ära ambitsioon ei ole olnud minna maailma koristama. Inimesed erinevatest riikidest hakkasid ise pöörduma meie poole, et me jagaksime oma kogemusi, sest neile meeldis see, mida me Eestis 2008. aastal tegime. Olles ise palju maailmas ringi reisinud ja näinud, kui räpane on meie planeet, polnud mul tükk aega usku, et sellist aktsiooni, nagu me Eestis läbi viisime, on võimalik korraldada mujal maailmas. Ja maailma koristama minek ei tundunud kuigi mõistlik plaan.
2010. aastal osalesin ma USA välisministeeriumi programmis, kuhu olid kutsutud osalema kolmanda sektori eestvedajad ja mõttemuutjad sajast maailma riigist, igast riigist üks delegaat. Viibisime kuu aega Ameerika Ühendriikides, vaatasime, kuidas seal on asjad korraldatud, vahetasime kogemusi ja saime omavahel arutada, kes mida on oma kodumaal teinud. Viimasel päeval toimus San Franciscos lõpuseminar, kus kutsuti lavale neli inimest meie hulgast. Neilt küsiti muu hulgas, mis selle kuu jooksul kuuldust on kõige rohkem inspireerinud ja mida nad kindlasti sooviks oma kodumaal läbi viia. India esindaja ütles, et tema jaoks oli kõige inspireerivam Eva ja Eesti Teeme Ära ning kogu saal plaksutas seepeale maruliselt. Sel hetkel sain aru, et Maailmakoristus on tegelikult tehtav, sest inimesed sajast riigist saavad sellest täpselt ühtemoodi aru.
Eestisse naastes ütlesin teistele, et olen valmis. Selleks ajaks olime teinud juba esimese kogunemise Eestis seitsmele riigile, kes olid põhiliselt Baltikumist ja Balkanimaadest ning kes ka koristasid oma riikides 2010. aasta kevadel. Kui Eestis käis 2008. aastal koristamas 50 000 inimest, mis on 4% rahvastikust, siis 2010. aastal oli Sloveenias väljas 14% elanikkonnast. Tekkis arusaamine, et Maailmakoristamisest me ei pääse.
Tähtis roll siinkohal on ka organisatsiooni väärtustel. Need peavad olema ühendavad. Teeme Ära väärtused on positiivsus, koostöö ja soov tegutseda. See liidab sarnaseid inimesi ja seetõttu on ka selline äge võrgustik üle maailma kokku saanud.
Milline on olnud Teie teekond Teeme Ära talgupäeva tüüri juurde ning mida see on Teile õpetanud?
Kui pean ennast lühidalt tutvustama, ütlen alati, et ilmavaatelt ja ellusuhtumiselt olen ettevõtja. Ühel või teisel viisil on kogu minu senine elu olnud ettevalmistus selleks, mida ma praegu teen. Kohe peale ülikooli lõin oma esimese firma ning tegutsesin sel rajal 14 aastat, palgatööl olen käinud üheksa kuud. Ettevõtlikkust on kasvatanud ja toetanud kõik inimesed, kes on mind ümbritsenud sündimisest peale ning kellega igapäevased tegemised ja teekond ettevõtjana on mind kokku viinud. Tagantjärele vaadates on elu olnud täis juhtumisi, mis on olnud otsekui kivid selles müüris, et Maailmakoristamine saaks toimuda. Kõigile teekaaslastele olen väga tänulik.
Talgud on Eesti jaoks lahutamatu kultuuri osa, kus lisaks ühisele eesmärgile mingi ülesanne lahendada, tekib heaperemehelik suhtumine meid ümbritsevasse keskkonda ja tekivad ka head omavahelised suhted, sünnib usaldus. Mis on Teie hinnangul meie ühiskonnas need kitsaskohad, millele peaksime esmajärjekorras tähelepanu pöörama, mis vajaksid lahendusi?
Olles suhelnud väga paljude inimestega üle maailma, võin öelda, et mulle tohutult meeldivad eestimaalased, oleme üks uskumatult äge rahvas. Oleme tublid, töökad ja väga hea organiseerimisvõimega. Meie korralduskogemus ongi see, mida me tegelikult maailma ekspordime. Kui meil on vaja midagi ära teha, siis me suudame välja mõelda, kuidas liikuda punktist A punkti B võimalikult efektiivselt ja siis teeme selle ära. Ainuke asi, mida ma muudaks – et oleksime vastastikku sõbralikumad ja toetavamad. Selle asemel, et üksteise kallal viriseda, võiksime hoopis mõelda välja lahendusi. Kui oleksime sõbralikumad ja toetavamad, siis võiksime olla igal alal maailmas suunanäitajad.
