Laura Lindpere tutvustas kromaatilist kannelt koos rohkete muusikaliste näidetega.
51. Kotkajärve Metsaülikooli juhtlause on EV100 vaimus “Sajaga metsa”. Sellise piirkiirusega sai siia põrutatud ja hoog ei näi raugevat. Vaid ühe päeva on kallanud ja tol õhtul saabunud meesterahvas teatas, et tema puhul toimis üleskutse “Sajuga metsa”.
Üks teine kaugelt tulnud endine skaut, kes avastas enda jaoks MÜ nelja aasta eest ning kelle jaoks see nädal on ainus kogu aastas, kus ta saab eesti keelt rääkida, avaldas esimesel päeval siirast nördimust, et “Ma ei saa aru, miks siin rohkem inimesi ei käi.” Soov veelgi rohkem sõbralikke inimesi kohati alati täitub nädala edasi tiksudes ja üldjuhul tasane eestlane ei suudagi kiire tempoga korralikult tutvusi teha. Esialgses osavõtjate nimekirjas on 90 nime, kuid nägusid on siin nüüdseks juba kindlalt üle saja. Sobiv number!
Kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu pidas loengu rändamisest, kodust ja kas saab rännata kodust lahkumata.
Kuue päeva vältel oleme saanud osa künmest loengust, kolme ootame pikisilmi veel. Puhjast pärit ja New Yorgi osariigist MÜsse viimased kolm aastat rännanud sealne sotsiaaltöö professor Hiie Silmere avas tänavuse Metsaülikooli avaloenguga “Sotsiaaltööst Eestis mitmest vaatevinklist”. Pärast teda on teemasid lahti veeretanud, kas peamajas või selle nõlval tammede all, kirjanik Tõnu Õnnepalu Hiiumaalt (“Rännates kohal olla”), New Yorgi Eesti kooli juhataja, Tartus sündinud ja kasvanud Merike Barborak (“NY Eesti kool muutuva eestluse kontekstis”), bioloog ja diplomaat Toomas Tiivel Tallinnast (“Eesti riik – stabiilne demokraatia?”), ajaloolane Jaak Valge Kuressaarest (“Juunikommunistid”), ehtekunstnik Kärt Summatavat (“Visuaalne emakeel: mälu- ja meelemustrid meie rahvakunstis”), kandlemängija ja Eesti Kandleliidu esimees Laura Lindpere (“Eesti kandle taassünd – arhailisest väikekandlest tänapäevase kromaatilise kandleni”), kohalikud üliõpilased Liisbet Valter-Kalm (“Must surm: bakter, nuhtlus, eesti ajaloo määraja”) ja Ellen Valter (“Kohtumine ristteel ajaloo, teaduse ja kunstiga: säilikute konserveerimine”), kirjandusteadlane Sirje Kiin (“Isamaaluule läbi aegade”) ja kohalik psühholoog Jaan Reitav “(Uinumisprobleemid põhjustavad terviseprobleeme”). Ootame 1989. a. sündinud Illimar Lepik von Wireni, Anneli Andre-Barretti ja Saaremaa Muuseumi juhataja Rita Valge etteasteid.
Rahvatantsu huviring Marleen Kedars juhtimisel on populaarne nii noorte kui ka vanemate hulgas.
Hommikuti lihvivad keelt ja naeravad kummaliste ja vaimukate keeleseoste üle erinevad EKK (eesti keele ja kõne) grupi rakukesed siin ja seal metsa all. Ühel hiljutisel EV100 üritusel Torontos, kuulis üks MÜ-lane, et mõned inimesed muretsevad, et nende eesti keel ei ole piisavalt hea, et tulla Metsaülikooli. KEELT EI PEA SUGUGI OSKAMA, VAID TULEB TAHTA SEDA PAREMINI OSATA, sest siin nauditakse eesti keele rääkimist ja vaimustutakse selle juurde õppimisest.
Huviringide ajal on näha kanuusid järvel, kõlavad kandled, kitarrid ja lõõts, on taotud hõbedat ja loodud nahast esemeid, mekitud napsi (Toomas Tiivel on selleteemalise raamatu autor), mediteeritud, kogunetud raamatuklubisse ja loodusrajale ning jagatud muljeid Anu Raua vaibakunstinäitusest Tartus. Igal päeval kell 4 algab suurema põrandalaudade mürinaga rahvatants, mida juhendab teist aastat Eestist saabunud õpetaja Marleen Kedars. Oleme käinud hiiel ja esivanematele lähenenud Margus Tae väe abiga. Õhtuti on lauldud hääled kähedaks lõkke ääres ja tantsitud jalad villi simmanil, sest üks noormees, kes ei suutnud (õnneks) ka teist aastat Eestist kohale tulemata jätta, on lõõtsakuningas Ott Leitham.
Esimese MÜ loo kokkupanek tähendab, et viimased koosveedetud päevad on ees, mis ei ole sugugi meeldiv tõdemus. Kuid kuu saab kohe-kohe täis ning ees ootavad sillaluule lugemine ja lõpupidu.
Hoiame lippu kõrgel, enne kui pisar silma poeb. Siinne emotsioonide vikerkaar on lai ja ei sõltu vanusest, soost, ilmast, ega muust. Siin oleme üks suur soe õpipere.
Riina Kindlam,
Kotkajärve
