Paldskis, kus kunagi elas kujur Amandus Adamson, keda rahvas tunneb kõige enam Kadriorus mererannas seisva Russalka monumendi järgi, on nüüd taasavatud skulptori muuseum.
Esialgu küll ainult tema ateljeemuuseum. Muinasjutumajake kunstiku koduõues ehitatigi 19. sajandi viimastel aastatel ateljeeks. Kahekordne puust elumaja sai 1916. aastal pommitabamuse, ehitati aga paari aastaga uuesti üles ning oli koduks Adamsonide perekonnale. Paraku sai majast aga ka Teise maailmasõja ohver ja sellest jäi järgi ainult nüüdseks restaureeritud paekivitrepp ja osa vundamenti. Kui kõik läheb nii nagu unistab Amandus Adamsoni Ateljeemuusemi juhataja Kätlin Janson, rajatakse kunagi sellele majaasemele kunstikeskus.
Esialgu on Harjumaa Muuseumi eestvedamisel Kultuuriministeeriumi, Muinsuskaitseameti, eraannetajate ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toel valmis saanud muuseum suveateljees. Raha kulus selleks kokku üle kuue miljoni krooni, millest omakorda üle poole on EASi piirkondade konkurentsivõime tugevdamise toetus. Ja Paldiski on just see koht, mis vajab kultuurilise konkurentsivõime tugevdamist.
Kõik see sai aga võimalikuks tänu Amandus Adamsoni Rootsis elavale nooremale tütrele Maria Maddalena Carlssonile, kes kinnistu koos ateljeemajakese ja kõige muus seal säilinuga Amandus Adamsoni 150. sünniaastapäevaks Eestile kinkis. Muidugi oli kinkija sooviks ja tingimuseks, et sinna tuleb tema isa muuseum.
Amandus Adamsoni suveateljee on tibatilluke võluv majake, mis uskumatu, aga siiski sisaldab 14 ruumi. Maja oli väga viletsas seisus – räämas ja õnnetu, kui kunstniku 140. sünniaastapäeva puhul seal ETV uudistesaatele Aktuaalne Kaamera lugu käisin tegemas. Õieti oli see esimene kord, kui adusin, et Paldiski oli kujuri kodulinn ja et ta seal lähedal ka sündinud oli.
Paldiski oli Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal eestlastele rangelt keelatud, põliselanikud suures enamuses välja aetud ja nii oli üsna mõistetav, et pilt Paldiskist kui tuntud eesti kujuri kodulinnast ei saanudki kergelt tekkida. Ometi oli Paldiski Eesti ajal olnud eriti puhas ja võluv väikelinn. Kui mina 15 aastat tagasi enda jaoks Amandus Admsoni kodu avastasin, oli seal kunstnikule kuulunud asju – minu mälu järgi ka kipsskulptuure, kindlasti aga joonistusi ja visandeid. Seda vara valvas üks aastates naine, kes maja ja aeda kõrge müüri ja lukustatud värava taga kaitses. Ajaks, kui muuseumi uuesti ülesehitamiseks hakkas lootus tekkima ehk aastal 2005, oli see kunstnikule kuulunud kultuurivara majakesest juba kuhu iganes kadunud. Ja nüüd – jälle Amandus Adamsoni sünnipäeval avati muuseum, kus on kunstnikule kuulunud mööblit, virtuaalväljapanek tema loomingust, fotosid ja dokumente ning ühes tillukeses ruumis ka külastajaile loodud võimalus tunda ennsat loova kunstnikuna. Maja restaureerimisprojek koostati Allan Strussi büroos, töö teostas Rihti Projekt AS. Väljapaneku kujundasid Malle Jürgenson, Krista Lepland ja Tea Tammelaan ehk büroo Laika, Belka, Strelka Sisearhitektid. Viimased on Eesti muuseumikujundajatena juba aastaid palju kiidusõnu teeninud selle eest, et on oma tööga põrmustanud paljude inimeste suhtumist muuseumidesse kui lihtsalt vanakraami kogujaisse.
Amandus Adamsoni 155. sünnipäeva peeti suure kultuurisõbraliku perena seekord tema koduõuel, mis vaid mõne aasta jooksul on saanud mõnusaks ja hoolitsetud paigaks põlispuude all. Oma poja saadetuna oli isa tähtpäeval kunagisel koduõuel kohal ka väga auväärses eas Maria Maddalena Carlsson. Restaureeritud ja aastate saastast puhastatud abihoone, elumaja trepp ja vundament, kõige enam aga ateljeemuuseumiks saanud suveateljee annavad lootust. Lootust, et muuseumi tarmukas ja järjekindel juhataja Kätlin Janson, Harjumaa Muuseum ning kõik, kes teavad, et Amandus Adamson oli Eesti esimene professionaalne suurt tunnustust pälvinud skulptor, kes õppis Peterburis ja Pariisis, töötas Eestis, Venemaal ja Itaalias, ei unista asjata. Unistus Amandus Adamsoni kultuurikeskusest Paldiskis polegi ehk võimatu.
Kadi Alatalu
ETV
