Alustaks õige uut aastat tänutundega ja ütleks aitüma kõigile neile, kes meie elu eelmisel aastal õnnelikumaks ja kergemaks tegid.
Meie siin lehe juures tahame kõigepealt tänada oma lugejaid, tellijaid ja eriti kõiki teid, kes te lahkelt olete lehe jaoks annetanud! Täname ka teid, kelle pereliige on lahkunud ja oma testamendis meie ajalehte meeles pidanud – tänu teie heategudele ja headele mõtetele saab leht edasi ilmuda ja Ameerika eestlaste elu kajastada.
Me väga loodame siin lehe juures, et Vaba Eesti Sõna saab ilmuda vähemalt Eesti suure sünnipäevani 2018. aastal. Sellest saab pidu kõikide eestlaste jaoks, ükskõik kus maailma otsas nad ei viibi. Ja kingitus 100-aastasele oma riigile on ka see, kui pea 70-aastane eestikeelne ajaleht hoiab alal eesti kultuuri ja järjepidevust kaugel Ameerikas.
Elu Eestis ei ole praegu kerge (samas, kui loeme Tammsaaret, on’s see kunagi olnud?). Lisaks majanduslikele raskustele süvenevad lõhed inimeste vahel ja erinevad elugrupid ei mõista enam üksteist.
Samas pugemist ja ümbernurgajuttu pole eestlased kunagi sallinud – oleme pea üle maailma tuntud oma vähese jutu ja otsekohesuse poolest – kui on midagi öelda, ära keeruta, ära valeta, räägi nii nagu asjad on. Valel on lühikesed jalad, seda vanasõna teab Eestis iga laps.
Ka ridade vahelt lugemise kunsti oleme võõrvõimude ajal omandanud. Ja keskmine haridustase on meil kõrge, lisaks veel oskame mõtelda oma peaga – see on ikka see tuhandete aastate vanune talupojatarkus, mis on aidanud meil ses karmi kliimaga maanurgas ellu jääda.
Kõigest eelnevast lähtuvalt pole ime, et eesti inimesed ei usu enam udujuttu, mida valitud pead kõrgelt Toompealt püüavad rahvale serveerida. Tõde ootavad inimesed, ja selget aruannet, kus me seisame ja mis juhtuma hakkab. Ausat arutelu, mitte arrogantseid süüdistusi ja sildistamisi.
Kirjanik ja suursaadik Jaak Jõerüüt kirjutas Postimehe arvamusrubriigis 1. jaanuaril artiklis “Presidendi manitsev-silitav hoiak teeb nukraks”: Hirmuteema senise käsitlemisega kontekstis ei ole ma nõus. Seoses põgenikest tuleneva täiesti uue ja heitliku olukorraga Euroopas ei ole eestlastes ärganud mitte hirm, vaid mure, kõhe tunne, vana ohu taastekke tajumine. Seda muret ja ohutunnet on keeruline mõista nendel, kes 25–30 aastat tagasi ei elanud veel Eestis või olid siis liiga väikesed või olid veel sündimata. See ei ole etteheide, ma ainult nendin.
Mure, kõhe tunne, kõhutunne… Eestlastena teame neid tundeid, sest meie kollektiivses mälus on kõik need mustrid olemas, kui tullakse vägisi ja massiga. Samas kokkuhoidmine ja oma raskuste kiuste ligimese aitamine on ka meile omane olnud – meenutame minevikust oma kogukondlikku elukorraldust, kus iga vald toitis oma sandid ja vaesed käisid külakorda…. Üksteist sai aidatud. Kuidas siis tänapäeval nn euroopalike reeglite järgi elades jäävad abivajajad abita ja kümned tuhanded lapsed nälga?
Mõtlen eesti inimese peale armastuse ja tänutundega ja loodan, et me algaval aastal ei lase kellelgi endale pähe astuda.
Aitame üksteist nagu aitasime jõuludel, kui korjandusaktsioonid kogusid abivajajatele üle poole miljoni euro. Jätkame mõtlemist oma peaga ja otsime looduselt abi, kui oma mälu peaks nõrgaks jääma. Vaatame ühes suunas ja tegutseme koos kui vaja, sest veel on Eestis inimtühjad metsad ja rabad, puhas toit ja selge vesi, meie väikelinnad on vaiksed ja puhtad ja me ei pea kartma inimest, kes tühjal metsarajal meile vastu tuleb.
Kärt Ulman
VES toimetaja
