Viido Polikarpuse foto
Meil on kõigil unistused, millega oleme üles kasvanud. Vahel on nende taga meie vanemad, vahel aga mõned, kes on nooruses olnud meie kangelased. Mina olin keskkooli ajal näiteks suur Ayn Randi imetleja. Lugesin kõiki tema raamatuid ja pidasin tema elufilosoofiat perfektselt sobivaks minu vaadetega. Täiskasvanuks saades mu vaated muutusid.
Minu vanemad toetasid Eisenhoweri vabariiklasi, nagu tegid seda suuresti kõik nende põlvkonnakaaslased, kes 1950ndate aastate algul USA-sse siirdusid.
Mina aga ei tea täna, kes ma olen. Kunagi kasutasin väljendit „Ma olen vabariiklane oma mõtetes, aga demokraat oma südames“.
Mis on siis juhtunud vabariiklastega, kas nad on täna teistsugused, kui nad olid kuuskümmend aastat tagasi?
1956. aastal hooplesid vabariiklased Esenhoweri juhtimisel, et riiklikku miinimumpalka on tõstetud rohkem kui kahel miljonil töötajal. Täna tahavad Texase vabariiklased tühistada miinimumpalga.
1956. aastal lubas Vabariiklaste Partei laiendada miinimumpalga kindlustamise seadusi nii paljudele töölistele kui vähegi võimalik ja praktiliselt vajalik. Täna tahavad juhtivad vabariiklased senatis, kes tegelevad tööjõu küsimustega, miinimumpalga üldse kaotada.
1956. aastal teatas Vabariiklaste Partei uhkelt, et sotsiaaltagatisi saab veel lisaks senistele töölistele 10 miljonit töölist ja selleks eraldati lisaraha. Täna tahavad Texase vabariiklased sotsiaalkindlustuse üldse ära kaotada.
1956. aastal oli vabariiklaste üheks eesmärgiks töötada selle nimel, et samaväärse töö eest saaks samaväärset tasu, olenemata töötaja soost. Eelmisel aastal hääletasid vabariiklased senatis õiglase palga seaduse vastu, mis oleks samaväärse töö eest taganud samaväärse palga soost olenemata.
1956. aastal praalisid vabariiklased, et Eisenhoweri juhtimisel on kindlustatud veel lisaks neli miljonit töötut. Täna tahavad vabariiklased üldse lõpetada töötuabirahade maksmise nendele, kes on kaotanud töö ja seda mitte nende oma süü tõttu.
1956. aastal uhkustasid vabariiklased, et Eisenhoweri presidendiks olemise ajal on ametiühingud kasvanud nii arvult kui ka mõjult, lisandunud on veel kaks miljonit liiget. Hiljuti teatas vabariiklasest senaator Lindsey Graham, et kui kaotada riiklik agentuur, mis tegeleb tööliste õiguste kaitsmisega (National Labor Relations Board), siis on tegemist „progressiga“.
Näiteid võib veel tuua. Aga mida ma näen praegu USA poliitikas, elades ise Eestis, on see, et seal tegutseb võimas kartell miljardäridest oligarhe, globaalne eliit, kes on võtnud enda kontrolli alla meedia, Kongressi ja isegi kohtud.
Eisenhower ütles oma ametist lahkumise kõne lõpus:
„Me palvetame, et inimestel, ükskõik mis usku või rahvusest nad on, oleks võimalik rahuldada oma põhilisi inimlikke vajadusi.“ Ta lootis, et kõik, kes igatsevad vabadust, võiksid kogeda selle vaimset õnnistust; et need, kellel on vabadus, mõistaksid ka selle rasket vastutust; et kõik, kes on tundetud teiste inimeste vajaduste suhtes, õpiksid tegelema heategevusega; et maa pealt kaotataks vaesus, hädad ja haigused. Ta oli kindel, et aja jooksul hakkavad inimesed elama koos rahus, mis on tagatud vastastikuse austuse ja armastusega.
Oma kõne esitamise päeva järel sai Eisenhowerist eraisik ja ta oli selle üle uhke. „Ma ootan seda päeva,“ kinnitas ta oma kõne viimastes sõnades.
Viido Polikarpus
